Vaatamata sellele, et alkoholi tarvitamine on olnud inimese väga pikaaegne tegevus, on alkoholi täit mõju inimese organismile ja ka sotsiaalsele käitumisele mõistma hakatud alles viimastel aastakümnetel. Inimestele ühelt poolt nii tuttavat ainet uuritakse järjepidevalt maailma erinevates uurimiskeskustes ja pea igal nädalal saame lugeda uutest avastustest, mis üsna ühemõtteliselt selgitavad, et alkoholi tarvitamisega seotud risk on suurem, kui me siiamaani arvasime.
Eestis, nagu suures osas mujalgi, püütakse alkoholipoliitika vallas sageli jalgratast leiutada. Aastaid on paljud poliitikud väljendanud oma isiklikke arvamusi, et piirangud ei toimi ning selle asemel tuleb arendada alkoholikultuuri ning harida inimesi vastutustundlikult käituma.
Alljärgnevad on väljavõtted Eesti Karskusliidu poolt 2011. aastal välja antud WHO Euroopa raamatu eestikeelsest trükist. Terve raamat on leitav SIIN.
Alkoholi tarvitamisega seotud kahju vähendamise sekkumiste efektiivsuse ja kuluefektiivsuse tõendus
Alkoholipoliitika definitsioon
Alkoholipoliitikat võib defineerida kui meetmete kogumit, mille eesmärgiks on vähendada alkoholi tarvitamisega seotud tervise- ja sotsiaalset kahju, arvestades, et ka teised konteksti puudutavad faktorid mõjutavad alkoholi tarvitamist ning sellest tulenevat kahju. Pannes tähele, et alkoholitööstus on muutunud kasvavalt aktiivsemaks oma ärihuvide kaitsmisel poliitikamaastikul, peaks selle majandusharu esindajate vastutus alkoholikahju vähendamisel olema seotud tootega, mis on nende äri põhiline osa. Alkoholipoliitikas peaks antama võimalus ka kodanikuühiskonnale oma seisukohtade väljendamiseks, et tasakaalustada teisi huvisid, mis võivad domineerida poliitiliste otsuste tegemisel. Piiriülesed ühised turud ja rahvusvahelised turukokkulepped võivad mõjutada alkoholipoliitikat, kuid nii Euroopa Liidu kui globaalsete turukokkulepete pessimistlik tõlgendus on alusetu, seda juhul kui rakendatud alkoholipoliitika keskendub protektsionistlike eesmärkide asemel tervise edendamise eesmärgile.
Alkoholipoliitikaid on defineeritud kui meetmete kogumit, mille eesmärgiks on vähendada alkoholi tarvitamisega seotud tervise- ja sotsiaalset kahju. On olemas ka rida teisi poliitikaid, mis võivad vähendada või suurendada alkoholiga seotud kahju, kuid mida üldiselt ei kirjeldata alkoholipoliitikana, kuna neid ei rakendata peaasjalikult alkoholi kahju vähendamise eesmärki silmas pidades. Näiteks võiksid olla üldised liiklusturvalisuse meetmed.
Alkoholipoliitika peamiseks eesmärgiks on rahva tervise ja sotsiaalse heaolu edendamine. Lisaks sellele suudab poliitika tegeleda ka turu ebaõnnestumistega, tagades, et lapsed ei tarvitaks alkoholi, kaitstes alkoholi mitte tarvitavaid inimesi alkoholi tarvitamisega seotud kahju eest, ning jagades kõigile tarbijatele informatsiooni alkoholiga seotud mõjude kohta. Kui valitsus pöörab kasvavalt oma tähelepanu ka tervisealasele ebavõrdsusele, saab alkoholi tarvitamisega seotud haigustest tuleneva ebavõrdsuse vähendamine sellise poliitika lisaülesandeks.
Alkoholipoliitikaid võib hinnata nende efektiivsuse järgi, mil määral konkreetne poliitika, programm või sekkumine, kui see on rakendatud reaalsetes oludes, teeb seda, milleks ta on konkreetses kogukonnas ellu kutsutud. Samuti võib seda hinnata kuluefektiivsuse järgi, mis on defineeritud majandusliku hindamise alusel võrreldes kahe või enama sekkumise kulu ja tulemusi.
JOOBES JUHTIMISE POLIITIKAD JA VASTUMEETMED
Vere alkoholisisalduse piirmäära seadmine ning selle langetamine on efektiivne vahend joobes juhtimisega seotud surmade vähendamisel. Intensiivsed pistelised kontrollid, mille käigus politsei regulaarselt peatab sõidukeid, et pisteliselt kontrollida juhtide alkoholisisaldust veres ning kontrollpunktid, kus kõik autod peatatakse ning neil juhtidel, keda kahtlustatakse joobes juhtimises, kontrollitakse vere alkoholisisaldust, vähendavad alkoholi seotud vigastusi ja surmasid. On olemas mõningaid tõendeid madalama vere alkoholisisalduse piirmäära kehtestamise efektiivsuse kohta, kaasa arvatud nullpiiri kehtestamisel noorte või algajate juhtide jaoks, samuti juhilubade äravõtmise kohta joobes juhtimisega vahele jäänud autojuhtidelt kui ka kohustusliku ravi ja alkoluku (mehhaaniline vahend, mis ei võimalda autot käivitada, kui juhi vere alkoholisisaldus on üle lubatud piirmäära) kohustuse kehtestamise kohta korduvalt joobes autoroolis olnutele. Samas on olemas tõendeid, et „kaine grupijuht“ kampaaniad ei oma mõju.
Mitmed alkoholipoliitilised meetmed võivad vähendada alkoholiga seotud liiklussurmasid, nende seas on kõrgemad alkoholihinnad, alkoholi ostmiseks kehtestastud miinimumvanus ning müügikohtade arvu piiramine. Joobes juhtimist vähendavate efektiivsete poliitikate rakendamine võib juhtida lisaks selle meetme kõrgele avalikule ja poliitilisele toetamisele ka üldise alkoholi tarvitamise vähenemisele, näidates, kuidas teisi poliitilisi meetmeid võib alkoholiga seotud kahju vähendamiseks progressiivselt rakendada viisil, mis suurendaks kõnealuse meetme avalikku toetust.
Seadusliku piirmäära kehtestamise mõju. Süstemaatiline ülevaade uurimustest, mis hindasid vere alkoholisisalduse piirmäära kehtestamise mõju, leidis sellistel piirmääradel positiivset mõju, kuigi selle ulatus varieerus märgatavalt. Näiteks, 0,8 gr/l piirmäära kehtestamine osutus palju tugevamaks Suurbritannias kui Kanadas. Kasulik mõju paistis vähenevat aja jooksul, võib-olla vähenevast vahelejäämise tundest.
EL15-s läbiviidud analüüs BAC alandamise kohta 0,8 gr/l-lt 0,5 gr/l-le leidis, et see ei omanud üldist mõju, kui seda regulatsiooni ei jõustatud pisteliste „kõik puhuvad“ kontrollidega teedel. Kui neid kahte meedet rakendati koos, langes surmaga lõppenud õnnetuste arv elanikkonnas 4,3% ning sõidetud kilomeetri kohta langes suremuse määr 6,1%.
Piiramatu testimine – „kõik puhuvad“
Piiramatu või pisteline kontrollimine tähendab, et politseil ei ole piiranguid sõidukite peatamisel autojuhtide hingeõhu kontrollimiseks, isegi juhul, kui juhid ei ole teinud rikkumist või neid ka ei kahtlustata selles või nad ei ole osalenud liiklusõnnetuses (179). Iga liikleja võib suvalisel ajal sattuda kontrolli ja tal ei ole endal võimalik teha midagi, et mõjutada oma võimalust saada testitud. Testimine on erinev päevast päeva ja nädalast nädalasse ning testimisest keeldumine võrdub negatiivse tulemusega. Selektiivne testimine viitab kontrollpunktidele, kus politsei peab omama põhjust arvata, et konkreetne juht on tarvitanud alkoholi.
Järeldused
On olemas selged tõendid, et joobes juhtimisega seotud liiklusõnnetused oleksid ennetatavad, kui juhtide vere alkoholisisalduse lubatud piirmäär oleks langetatud 0,2 gr/l-le ning kui seda rakendataks läbi pisteliste „kõik puhuvad“ kontrollide ning see oleks toetatud teiste kontrollmeetmetega nagu lubade äravõtmine, kohustuslik ravi ja alkolukud ning massimeedia kampaaniad. On olemas ka head tõendid 0 gr/l piirmäära rakendamiseks algajatele autojuhtidele. Kaaluda võiks alkolukkude kasutamist kõigi professionaalsete juhtide puhul.
Alkoholi kättesaadavuse piiramine
Alkoholimüügi täielik keeld kehtib mitmetes valdavalt islamienamusega riikides ja ka kogukonna tasandil erinevates põlisrahvaste kogukondades, kuid on ka teisi hajutatud alkoholi kasutamise keelde konkreetsetes asukohtades nagu näiteks parkides ja tänavatel, haiglates ja ka töökohal. Alkoholi müügilubade süsteem võimaldab kontrolli olemasolu, kuna seaduste rikkumise korral võib karistada müügiloa äravõtmisega. Teisalt, tasuline müügiloa süsteem võib juhtida müügiluba omavate asutuste järsule kasvule sissetulekut genereeriva mehhanismina kohalikule võimule. Valitsuse jaemüügimonopolid võivad vähendada alkoholiga seotud kahju. Sellised süsteemid kalduvad omama vähem müügikohti, mis on eramüüjatega võrreldes avatud lühemat aega.
Alkoholi ostmiseks vanusepiirangut kehtestavad seadused ja nende rakendamine näitab joobes juhtimisega seotud surmajuhtumite ja teiste alkoholiga seotud kahjude osas selget langust. Kõige efektiivsemad vahendid seaduse kontrollimiseks on müüjal, kellel on majanduslik huvi alkoholi müügiloa säilitamiseks. Alkoholi müügikohtade arv on seoses alkoholiga seotud kahju tasemega, mis on kõrgeim, kui leiavad aset olulised muutused selliste müügikohtade hulgas ja tüübis. Suurem alkoholi müügikohtade tihedus on seostatud suurema alkoholi tarvitamisega noorte seas, sagenevate rünnakute ja teiste kahjudega nagu mõrvad, laste ärakasutamine ja hooletusse jätmine, enesele tekitatud vigastused ning, vähem järjepidevate tõendite põhjal, ka liiklusõnnetused. Kuigi alkoholimüügi aja pikendamine võib paljud alkoholiga seotud intsidentide toimumisajad ümber jaotada, siis üldiselt sellised pikendused ei vähenda vägivaldsete intsidentide sagedust ning sageli toob kaasa alkoholi tarvitamise ja sellega seotud probleemide tõusu. Müügitundide ja -päevade vähendamine toob kaasa alkoholiga seotud probleemide, kaasa arvatud mõrvade ja rünnakute, vähenemise.
Karmid piirangud kättesaadavusele võivad luua võimaluse paralleelselt toimivalt illegaalsele turule, kuid märkimisväärse koduse või illegaalse tootmise puudumise korral on see enamikel juhtudel kontrollitav seaduste jõustamise teel. Seal, kus eksisteerib suur illegaalne turg, võivad müügilubadega seotud piirangud suurendada alternatiivse turu konkurentsivõimet ning sellega peab arvestama poliitika kujundamisel.
Alkoholi ostmise miinimumvanus
Alkoholi ostmise vanuseline alampiir erineb päris suurelt erinevate riikide võrdluses, ulatudes peamiselt 16. eluaastast kuni 20-ndani sõltuvalt alkohoolsest joogist ja müügikohast. 1960. kuni 1999. aastani läbi viidud 132 uurimuse ülevaade leidis väga tugevaid tõendeid, et minimaalse vanuse piirmäära muutmine omab märkimisväärset mõju noorte joomisele ning sellega seotud kahjule, eriti liiklusõnnetustele.
Müügikohtade arv ja tihedus
Kokkuvõtlikult on alkoholimüügikohtade arv seotud alkoholiga seotud kahju tasemega, mis on kõrgeim, kui aset leiavad olulised muudatused müügikohtade arvus ja tüübis. Alkoholi müügikohtade kasvav tihedus on seotud väheneva sotsiaalse kapitaliga ning noorte kasvava alkoholitarvitamisega koos rünnakute ja teiste kahjude, nagu mõrvad, laste ärakasutamise ja hooletussejätmise, enesele tekitatud vigastuste ning vähemate tõendite alusel ka liiklusõnnetuste kasvuga.
Müügiajad
Mitmed uuringud on viidanud, et kuigi alkoholi müümise aegade ja päevade muutmine võib ümber jaotada ajad, millal alkoholiga seotud liiklusõnnetused ja vägivallajuhtumid aset leiavad, toimub see nende samade probleemide arvulise kasvu hinnaga. Näiteks 24-tunnine alkoholimüük Reykjavikis tõi kaasa politseitöö, kiirabi vastuvõttude ja joobes juhtimise juhtumite kasvu. Politsei töö jagunes võrdsemalt terve öö peale, kuid see põhjustas ka muutused politsei vahetustes, et katta uut tekkinud lisatööd.
Järeldused
Peaks kaaluma alkoholi kättesaadavuse piiramist läbi vanusepiirangu seaduse järelevalve, müügikohtade tiheduse reguleerimise ja piiramise ja müügiaegade vähendamise. Riigile kuuluva alkoholi jaemüügi monopoli tutvustamine või säilitamine võib piirata alkoholi tarvitamisega seotud kahju taset.
Reklaami reguleerimine
Vaatamata metodoloogilistele raskustele on ökonomeetrilised uurimused, mis käsitlevad alkoholi reklaamimise ja tarvitamise vahelist seost, leidnud alkoholi reklaamimise mõju käitumisele, isegi kui kõigis uurimustes see ei väljendu. Tugevaimad tõendid pärinevad longituud-uurimustest, mis on kinnitanud erinevat vormi alkoholi turustamise mõju (nende seas on alkoholireklaam traditsionaalses meedias kui ka alkoholi propageerimine filmides ning alkoholibrändiga tooted) noorte alkoholi tarvitamise alustamisele ja riskantsematele tarvitamisviisidele. Reklaami nägemise mõju paistab olevat kumulatiivne; turgudel, kus alkoholi on laiaulatuslikumalt reklaamitud, jätkavad noored inimesed oma joomise mahulist suurendamist ka siis, kui nad saavad kahekümne viie aastaseks, ning samas joomine langeb varasemas eas nende hulgas, kes on näinud vähem alkoholireklaame. Neid leide reklaami mõju kohta noorte käitumisele kinnitavad ka eksperimentaalsed uurimused ning on vastavuses uurimustega, mis käsitlevad noorte suitsetamist ja laste toitumiseelistusi. Osades riikides sõltub alkoholireklaami küsimus majandusharude eneseregulatsioonist, hõlmates reklaamitööstust, meediat ja alkoholitootjaid. Paljude uurimuste tõendid aga kinnitavad, et selline enesereguleerimine ei enneta reklaamimist, mis omab mõju noortele.
Peab ka ära mainima, et terviklik turustamisstrateegia on mitmetasandiline, hõlmates lisaks reklaamimisele ja toodete propageerimisele ka toote arendamist, hinna kujundamist, füüsilist kättesaadavust ning turu segmenteerimist (224). Alkoholi reklaamitakse lisaks traditsioonilisele meediale, seostades alkohoolseid tooteid ka spordi- ja kultuuriüritustega, läbi sponsorluse ja tooteasetuse ning läbi otsese reklaamimise, kasutades uusi tehnoloogiaid nagu internet, podcastimine ja mobiiltelefonid.
Eneseregulatsioon
Mõnedes riikides sõltub alkoholi turustamine eneseregulatsioonist, mida teostavad reklaamitööstus, meedia ja alkoholitööstus. Selleks aga, et olla efektiivne, peab eneseregulatsioon omama selget seadusandlikku raamistikk. Lisaks sellele, eneseregulatsiooni süsteem vajab efektiivsuseks piisavat stiimulit. Ei ole mingit põhjust uskumiseks, et alkoholitööstus teeb seda lihtsalt isetutest motiividest selleks, et parandada rahva tervist. Valitsuse sekkumise oht võib olla tugevaks stiimuliks. Kokkuvõtlikult, eneseregulatsioon töötab kõige paremini, kui ta on valitsuse ja kodanikuühiskonna surve all ning kui kohtujuhtumite arv on kõrgem ning efektiivsus on madalam, kui selline surve on vähene. Samuti peaksid regulatsioonid katma terve turustamise valdkonna, millega noored omavad kokkupuudet, selleks et reklaamijad ei kasutaks lihtsalt uut meediat hoidumaks regulatsioonidest. Reklaamide hindamisel peaks arvestama laiema avalikkuse ning eriti ohustatud sihtrühmade nagu noorte arvamusega, kuna mitmed uurimused kinnitavad, et vabatahtlikud süsteemid ei enneta selliseid turustamisvõtteid, mis omavad mõju noorematele inimestele. Eneseregulatsioon võib olla efektiivne ainult juhul, kui on tagatud, et rikkumistele tähelepanu juhtivad kaebused vaadatakse üle sõltumatute hindajate poolt. Vastasel juhul on eneseregulatsiooni koodeksite loojad ja nendele alluda lubajad ning järelevalvajad ühed ja samad isikud. Sanktsioonid ja sanktsioonide oht on vajalikud kuulekuse tagamiseks. Sõltumatu institutsioon või valitsuse agentuur peaksid omama vastutust alkoholi turustamise järelevalve osas ning nad peaksid seda tegema süstemaatiliselt ja järjepidevalt.
Järeldused
Kaaluma peaks alkoholi reklaamimise sisu ja mahu reguleerimist ja piiramist, alates Prantsusmaa Loi Evin seaduse põhimõtete üle-euroopalisest rakendamisest kuni igasuguse turustamise keelustamiseni, mis on atraktiivne lastele ja teismelistele. Alkoholireklaami ebasobiva kokkupuute ennetamisel noortega paistab eneseregulatsioonist efektiivsem olevat seadusandlik regulatsioon.
Hinnapoliitika
Alkoholi tarvitajad reageerivad alkoholihinna muutustele samamoodi kui teiste kaupade hinna muutustele. Kui teised faktorid, nagu sissetulek ja teiste kaupade hinnad, hoitakse muutumatuna, juhatab alkoholihindade tõus alkoholi tarvitamise langemisele ning alkoholiga seotud kahju vähenemisele ja vastupidi. Teades, et alkoholi nõudlus on osutunud hinna suhtes tavaliselt suhteliselt mitteelastseks, siis alkoholi maksude kasvatamine mitte ainult ei vähenda alkoholi tarvitamist ja sellega seotud kahju, vaid suurendab samal ajal ka riigitulu, täheldades lisaks, et alkoholimaksud on üldiselt allpool nende tulutootvast potentsiaalist ning et kogutud tulu on tavaliselt oluliselt madalam alkoholiga seonduvast kulust. Paindlikkus joogi valiku suhtes on tavaliselt madalam eelistatud joogi osas konkreetsel turul ning kaldub vähenema rohkema tarvitamise juures. Kontrollides üldist tarvitamist, joogieelistusi ja ajaperioode, siis tarbijate reaktsioonid alkohoolsete jookide hinnamuutustele ei erine erinevates riikides. Poliitilised otsused, mis suurendavad alkoholihindu, lükkavad edasi aega, mil noored hakkavad alkoholi tarvitama, aeglustavad progressiooni, millega noored hakkavad tarvitama suuremaid koguseid, ning vähendavad purjujoomist ning ühel korral tarbitud alkoholi koguseid. Hinna tõstmine vähendab alkoholi poolt tekitatud kahju, mis on indikaatoriks, et ka liigjoomine on vähenenud. Kasutades Suurbritannia andmeid, näitab see peatükk, et alkoholile grammi kohta minimaalse hinna määramine võib olla sama efektiivne kui üldine maksu tõstmine ning mõlemal juhul tõuseb alkoholihind võrreldes vähe tarbivate inimestega liigtarvitajate jaoks märkimisväärselt enam. Euroopa kogemused on näidanud, et kui alkoholi makse ja hindu on langetatud on joomine tavaliselt kasvanud. Peatükk rõhutab, et piiriüleste probleemide lahenduseks ei ole alkoholi hindade langetamine.
Hind ja alkoholi tarvitamine
Alkoholi tarvitajad reageerivad alkoholihinna muutustele samamoodi kui teiste kaupade hinna muutustele. Kui teised faktorid, nagu sissetulek ja teiste kaupade hinnad, hoitakse muutumatuna, juhatab alkoholi hindade tõus alkoholi tarvitamise langemisele ning alkoholiga seotud kahju vähenemisele ja vastupidi. 132 uurimuse meta-analüüs leidis, et kõigi jookide puhul oli keskmine hinnaelastsus lühiajaliselt -0,52 ning pikaajaliselt -0,82, kusjuures elastsus oli õlle puhul veinist ja viinast madalam. Elastsus -0,52 tähendab, et 10% hinna tõusu korral langeb tarvitamine 5,2%. Teine, 112 uurimuse meta-analüüs leidis õlle keskmiseks hinnaelastsuseks -0,46, veinil -0,69 ja viinal -0,80.
Hind ja rohkelt alkoholi tarvitavad inimesed
Hinna tõstmine vähendab alkoholi poolt põhjustatud kahju, mis viitab sellele, et ka liigtarvitamine on vähenenud (247). Maksatsirroosiga seotud suremus on seotud ka juba väikeste hinnamuutustega: Ameerika Ühendriikides on maksude tõstmine toonud kaasa kohese vähenemise, mis pikaajaliselt kohekordistub. Hiljutisemad uurimused on leidnud, et 10% maksutõus USA-s oli seotud 32% maksatsirroosi määra vähenemisega.
Alkoholi „taskukohasus“
Alkohoolsete jookide aktsiisimäärade taseme tõeline väärtus on alates 1996. aastast läinud enamikes EL-i liikmesriikides alla. Eranditeks on Itaalia ja Suurbritannia, kus on aset leidnud õlle aktsiisimäära väärtuse taseme tõus, ning Suurbritannias on selle tase tõusnud ka veini puhul. EL-is on alates 1992. aastast langenud ka aktsiisimaksu miinimumtase, kuna neid ei ole kohaldatud inflatsiooni kasvuga.
Hind ja piiriülene kauplemine
Efektiivseid alkoholipoliitikaid võivad uuristada rahvusvaheline kaubandus, rahvusvahelised kaubanduskokkulepped ning piiriülesed teemad. Näiteks on olemas märkimisväärsed tõendid, et ühtse turu kehtestamine Euroopa Liidus tõi endaga kaasa olulise riikidevahelise maksude konkurentsi ja seega madalamad maksumäärad, kui oleks olnud ilma ühtse turuta. Majanduslike kokkulepete tulemusena on naturaalsed eksperimendid näidanud, et nii kui alkoholimakse ja hindu on langetatud, nii on tavaliselt müük ja alkoholi tarvitamine kasvanud, kuigi see ei väljendu alati küsitluste tulemustes.
Järeldused
Peaks kindlustama, et maksud seaksid alkoholihinna tasemele, mis vähendaks alkoholiga seotud kahju, arvestaks inflatsiooni, sissetuleku ning teiste kaupade hindade muutustega. Miinimumhinna kehtestamist alkoholile võiks arvestada poliitika kujundamise variandina, selleks et vähendada madalahinnalise alkoholi kättesaadavust. Alkoholimaksude langetamine piiriülese kauplemise või illegaalse alkoholituru elimineerimise nimel võib tuua kaasa lisanduvat alkoholiga seotud kahju.
Efektiivsuse ja kuluefektiivsuse ülevaade
Võttes kokku eelnevad peatükid, täheldab käesolev osa, et meil on olemas märkimisväärne kogus tõendeid poliitiliste meetmete efektiivsuse kohta alkoholiga seotud kahju vähendamisel. Sisuliselt on need meetmed, mis reguleerivad keskkonda, milles alkoholi turustatakse (majanduslik ja füüsiline kättesaadavus) efektiivsed alkoholiga seotud kahju vähendamisel. Efektiivsed on ka jõustatud seadusandlikud meetmed roolijoodikluse vähendamiseks. Efektiivsed on ka juba alkoholi kahjulikult tarvitavale indiviidile suunatud sekkumised. Vastupidiselt aga näitavad tõendid, et informatsiooni- ja hariduspõhised programmid ei vähenda alkoholiga seotud kahju, kuid neil on oma roll informatsiooni jagamisel, alkoholiga seotud probleemi tutvustamisel ning alkoholile kui poliitilisele teemale toetuse kasvatamisel.
Lisades sellesse alkoholipoliitikate tervisemõju hindamisse ka kulukomponendi, suudame identifitseerida strateegiad, mis pakuvad kulutatud raha eest suurimat (või vähimat) väärtust. Näiteks, pühendudes sekkumistele, mis ei aita tajutavalt vähendada alkoholiga seotud kahju, nagu on käitumist muuta püüdvate informatsiooni- ja haridusprogrammidega, võib seda nimetada ebaefektiivseks ressursside kulutamiseks. Spektrumi teises maksab otsas maksumuudatuste sisseviimine suhteliselt vähe, kuid toob kaasa märkimisväärse tervisekasu. Tegelikult esindavad kõikjal Euroopa Liidus kõik elanikkonnal baseeruvad sekkumised kuluefektiivset ressursside kasutamist ning on eelistatud võrdluses alkoholi tarvitamise tulemusel tekitatud vigastuste ja haiguste ravistrateegiatega. Ka kõrge riskiga joojatele suunatud esmatasandi nõustamine on eelistatud, võrreldes selliste ravistrateegiatega, kuid selle kogukulu on raske kokku võtta tulenevalt koolituse ja personali vajadustest.