Artikkel ilmus algselt 2018. aasta märtsi ajalehes Sirp
Tänavune, peamiselt ingliskeelses maailmas tähistatud naiste ajaloo kuu (Women’s History Month) on ehk eriti tähelepanuväärne seoses õigustatult tuule tiibadesse saanud MeToo liikumisega. Ameerika Ühendriikide presidendi Donaldi Trumpi valitsusperioodi tõenäoliselt üheks äramärgitumaks leheküljeks ajalooraamatutes saab olema tema suhe naistesse ja kaudselt siis ka tema „teene“ naiste õiguste eest seisva liikumise tärkamisel. Väljendati ju vahetult peale tema presidendiks saamist oma pahameelt just naiste marsil (Women's March), mis ülemaailmsete massikogunemistena tõi tänavatele hinnanguliselt 5 miljonit inimest.
Naistevastase vägivalla, seni justkui normiks kujunenud ahistamiskäitumise, palgalõhe ja paljude muude teemaaspektide konteksti on kasutanud oskuslikult ära ka nii mõnedki ärilised ettevõtmised, mis oma turundustegevuses otsivad pidevalt päevakajalisi ja massidele hetkel relevantseid lähenemisnurki.
Ühe sellisena tegi oma kingituse tänavusele naiste ajaloo kuule hiidkorporatsioon Diageo, alkoholitootja, mille ehk kuulsaimaks brändiks on Johnny Walker. Läbi aastakümnete sihipäraselt astuv Mr Walker on paljude alkoholisõprade jaoks kvaliteedimärk.
Naistele suunatud marketingiaktsioon ületas oodatult uudisekünnise. Johnny Walkeri kõrval tuli märtsikuus baarilettidele – piiratud väljaandena – Jane Walker, kõndiva naise pildiga viski.
Kange alkoholi tootja näitas, et on valmis traditsioone murdma, avama oma võlumaailma ka naistele, kes senimaani nende sihtrühma eriti ei kuulunud. Kuid kuna naiste alkoholi tarbimine on viimase kümnendi jooksul märkimisväärselt kasvuteel olnud, on ka üsna loogiline, et Johnny Walkeri sihtimine ainult meestele ei ole majanduslikult kõige arukam.
Jane Walkeri turuletulek on aga meedias pälvinud ka omajagu kriitikat. Probeemiks on 1820. aastast inimeste meeli muundanud glamuurselt pakendatud sõltuvusaine varasem kokkupuude just naisõiguslusega. Sihipäraselt edasi marssiva Johnny üheks eesmärgiks oli umbes täpselt sajand tagasi ajalugu teinud sufražettide vaigistamise kampaania. Maailmaajaloo ühe suurima naisõigusliikumise lipukirjaks oli naistele valimisõiguse nõudmine, mis aga alkoholitootjatele ennustas languse algust ja seda eriti ajajärgul, kui tugeva naiskarskusliikumise tegevuse tulemusel oli keeluseadus ühiskondlikus debatis arvestatavalt pildil. Hinnaku ajalugu USA keeluseadust kuidas tahes, on selge, et selle ajendiks oli adekvaatne ja karjuv vajadus: naised ja lapsed olid peamiselt oma meeste purjutamise igapäevased ohvrid. Naised sõltusid täielikult oma meestest ja nende teenitud palgast, viimane joodi sageli kõrtsis lihtsalt maha; joodu mõju all koju tulnud mees oli armastava ja hoolitseva abikaasa ja isa asemel vägivallatsev koletis. Naised organiseerusid ja nõudsid õigust. Nõudsid häält. Oli selge, et ühe häälena taheti panna piir alkoholiärile ja kõrtsidele.
Suurbritannias liikumist juhtinud Emmeline Pankhurst 1908. aastal peetud kõnes: „Kui kunagi oli oluline, et naised saaksid hääleõiguse, siis praegu on see veel kümme korda olulisem, sest ei saa ajalehte kätte võtta või külastada mõnd konverentsi või isegi kirikus käia, ilma et kuuleksime ühiskondlike reformide vajadusest ning nõudmistest ühiskondliku seadusloome parandamiseks. Muidugi on selge, et sedasorti seadusloome – ning liberaalide valitsus ütleb meile, et kui nad piisavalt kaua võimul püsivad, siis seda me saame – on naiste jaoks elutähtis.“
Tänavuse naistepäeva eel kirjutas New York Times, kuidas alkoholitööstus oli see, kes rahastas nii naiste hääleõiguse kui ka keeluseaduse vastaseid poliitikuid. Leht meenutab Michigani kuberneri, kes peale 1912. aastal kaotatud naiste hääleõiguse teemalise referendumi järel tõdes: „Küsimus paistab peamiselt olevat selles, kas viinaäri huvid omavad ja kontrollivad ja juhivad Michigani.“
Juba kaotamas olev alkoholiäri koondas oma viimased jõud 1920. aasta augustis Tennessees kohaliku valitsushoone lähedal olevas hotellis, kus seadusetegijatele pakuti tasuta alkoholi ning püüti purjakil poliitikuid veenda hääletama 19. põhiseaduse parandusettepaneku vastuvõtmise vastu, mis tagaks naistele hääleõiguse. Pingutused kandsid peaaegu vilja, kuid seadusemuudatus ratifitseeriti siiski kahe hääle enamusega. Hääle saanud naised kandsid hoolt ka selle eest, et keeluseadus jäi pikalt püsima.
Tänavuse Jane Walkeri kampaania osana annetab Diageo ühe dollari igalt müüdud pudelilt (siiski mitte rohkem kui 250 000 dollarit) kampaaniatele, mis edendavad naiste õigusi ning poliitlist aktiivsust. Ühe sellise liikumisena nähakse Monumental Women organisatsiooni, mille üheks sihiks on püsitatada New Yorgi Central Parki monument Elizabeth Cady Stantoni, Susan B Anthony (kes oli 19. sajandil varem juhtinud karskuse tütarde nimelist liikumist) ja sufražettide mälestuseks.
Kas me ei peaks rõõmustama, et naisliikumine on täna nii kaugele jõudnud ja ka kunagised vastased alkoholitööstusest enda poolele võitnud? Muidugi on alkoholitööstus 2018. aastal hoopis teist nägu võrreldes sajandi taguse ajaga. Kuid ärimeel ja enda majandusliku edu eest seismine on jätkuvalt selle ettevõtlusharu põhitugevusi. Nagu iga teisegi äri puhul. Kuid alkoholitööstus ei ole tavaline ettevõtlus. Ja ka naiste osas on teatud asjad, mis ei ole sajandiga siiski muutunud.
Alkohol on jätkuvalt üks peamine naistevastase vägivalla riskifaktoriks. Põhjused, miks naised olid karskusliikumise tugevaim liikumapanev jõud, ei ole mitte kuskile kadunud. Sageli glamuurse ja normina esitletud alkoholiäri möödapääsmatuks kõrvalproduktiks on naiste ja laste kogetud vägivald, hirmutunne, puudus ja üksindus. Paraku on naised ja pered laiemalt selles olukorras tämagi üsna abitus olukorras. Tänuväärt tööd tegevad organisatsioonid, kes on pühendunud nende naiste abistamisele, vajaksid kahtlemata suuremaid ressursse.
Alkoholitööstus on aga oma välist ilmet vahepealse sajandiga muidugi kardinaalselt muutnud. Tänaseks on see tööstusharu kultuuri ja spordi suurtoetaja, kes võib sponsorrahadega avada kõikvõimalikke uksi.
Kui alkoholitööstus jäi sajand tagasi, eriti USA-s, naistele kaotajaks, mõistsid nad kümnete aastate möödudes, et eriti nüüd, kus naistel on ka hääleõigus, tuleks nende vastu võitlemise asemel püüda nad enda poolele võita. Klientideks meelitada.
Kui globaalne alkoholi tarvitamine on üldiselt olnud languses, siis teise olulise muutusena peabki mainima noorte tüdrukute ja naiste alkoholi tarbimise kasvu. Põhjuseks on kindlasti nii mitmed ühiskondlikud muutused kui kahtlemata ka alkoholitootjate sihipärane tootearendus, mis on aktiivselt, koguni agressiivselt, tõmmanud naisi oma tarbijate hulka. Mehed, kes sündisid 1891. ja 1910. aastate vahel, jõid naistest kaks korda suurema tõenäosusega ning kolm korda tõenäolisem oli, et nende alkoholi tarvitamine muutus sõltuvuseks või mingil moel problemaatiliseks. Samas, vahemikus 1990–2000 sündinute võrdluses on naised meestele praktiliselt järele jõudnud.
Samadel aegadel, kui alkoholitööstus on oma edukat naistele suunatud reklaamitegevust teinud, on kasvanud ka arusaamine teatud riskide osas, mis puudutavad just naisi. 1970-ndate keskel tuvastatud alkoholi ja raseduse ohtlik seos on üha rohkem tähelepanu pälvinud. Kuigi teadlaste töölaualt tuleb pidevalt uusi kinnitusi selle probleemi ulatusest, näitavad uuringud, et inimeste teadlikkus on kaugelt liiga madal. Hiljutine USA uuring näitas, et koguni 2–5% (teatud piirkondades 9%) lastest on raseduseaegse alkoholi tarvitamise tõttu vigastatud.
1980-ndate aastate lõpust alates on alkohol kantserogeensete ainete nimistus, samas kategoorias, kus ka tubakas ja asbest. Alkohol põhjustab seitset erinevat vähivormi, nende seas ka rinnavähki, kusjuures tõendid kinnitavad, et riskivaba alkoholikogust ei ole ning et ka ainult üks alkoholiühik päevas tõstab rinnavähi riski.
See on kontekst, milles alkoholitööstus naiste eest võitleb. Enam mitte naiste vastu, vaid neid endi poole meelitades. Jane Walker paistab ühemõtteliselt samasse teenistusse värvatud olevat.
Lauri Beekmann
Eesti Karskusliidu esimees
Comments