17.03.2021
Meeldiv on lugeda inimeste kogemusest, mis on pannud neid alkoholist loobuma ning elama kainet elu. Viimastel aastatel on neid lugusid justkui rohkem olnud, seda ka meie ühiskonnas tuntud inimeste seas. Tegelikult võime ju rõõmustada, et alkoholi tarbimine on pikemas ajavaates üldse vähenenud. Terves maailmas on levimas miski mida nimetatakse sober curious ellusuhtumiseks. Noored täiskasvanud omamoodi eksperimenteerivad karske eluviisiga, avatakse alkoholivabasid baare, mõtestatakse ümber vaba aega, mis oli eelmistel põlvkondadel selles vanuses üsna alkoholikeskne.
Kuid vaatamata nendele positiivsetele arengutele põhjustab alkohol siiski igal päeval meie maal surma, haigusi, kuritegevust ja loendamatul hulgal sotsiaalseid probleeme. Alkoholitööstuse pingutused (reklaam, tootearendus, hinnapoliitika) leida uusi püsikliente tähendab paratamatult seda, et igal päeval annab alkoholile keegi sõrme ja me teame, mis sellele võib järgneda.
Alkoholi tarbimine algab ikka nautimise ja koosolemise faasist, millest erinevatel inimestel võib erineva aja jooksul kujuneda välja elu hävitav protsess. Väga sageli toimuvad nautlemine ja hävitamine paralleelselt ja üheaegselt samas nii, et sündmuste keskpunktis olev inimene neid piirjoone ei märka ega mõista. Enamjaolt näevad probleemide algust kõrvalseisvad inimesed. Kuid samas on sageli need kõrvalseisvad inimesed selle probleemi süvendajad ning kui inimene tunneb ise, et peaks hakkama piiri pidama võib "sõbra" lauale pandud taaskordne pudel need head kavatsused nurjata.
Alkoholi tegelik hind
Mida tähendab ühiskonnale ühe inimese kaotamine alkoholile? Alkoholi mõju majandusliku kahju kokkuarvestamine on teadlaste jaoks olnud alati problemaatiline väljakutse. Iga välja öeldud summa, on alati tugevate piirangutega, sest erinevate sotsiaalsete probleemide kõiki kulusid ei olegi võimalik hinnata. Teadlased saavad arvestada nende kahjudega, mille kohta neil on olemas konkreetsed andmed. Kergem on arvestada tervishoiu, sotsiaalsüsteemi, politsei- ja kohtusüsteemi, kinnipidamisasutuste kulusid. Natuke keerulisem, kuid ehk siiski hinnatav on see, kui palju maksab ühiskonnale alkoholiprobleemiga kaasnev produktiivsuse langus. Ehk kui kogukonnale positiivse panuse andja asemele tekib kogukonda kahjustav või sotsiaalabist sõltuv inimene. Mõned uuringud on püüdnud hinnata ka valu ja kannatuse väärtust. Mida tähendab ühe perekonna jaoks kui isa ennast surnuks joob? Milline on selle kahju pikaajaline mõõde? Mida tähendab alkoholisõltlaste perekonnas kasvamine lapse ja tema terve elu jaoks? Milline on psühholoogilise kahju ulatus nendele inimestele, kelle lähedane hukkus roolijoodiku süü tõttu? Astume sammu mõõtmatutes kategooriates veel edasi ja küsime kui suur võiks olla keskmiselt 11-12 liitrit (praegu 10 liitri juures oleme siiski alles mõned viimased aastad) absoluutalkoholi aastas tarvitava põlvkonna üldise potentsiaali langus?
Flirtides alkoholikultuuri positiivsete külgedega - "sotsiaalse lubrikandina muudab meid paremateks suhtlejateks" jne - peame tegelikult tunnistama, et alkoholikahju ulatust ei suuda me nagunii mõista ega haarata. Kaalukaussidel ei ole mitte ligilähedaseltki võrreldavad suurused. Kui pessimistlikult see ka ei kõla, siis ühe indiviidi väide, et paar pudelit õlut peale stressirohket tööpäeva on üks hele laik tumedas päevas, võib viidata siiski sellele, et kõnealune inimene on teoreetiliselt astunud sellele eskalaatorile mis on teel probleemse tarvitamise ja sõltuvuseni. Alkohol on sõltuvusaine. Punkt.
Kainus on paljude jaoks igapäevane võitlus
Nii nagu hiiglaslik tööstusharu (lisaks alkoholitootjatele muidugi ka edasimüüjad/baarid/kaubandussektor) on majanduslikult huvitatud, et alkoholi rohkem (ja rohkemad) tarvitataks, nii on selles pildis ka teine pool kes pingutavad selle nimel, et alkoholiauku vajunud inimesi sealt välja aidata. Alates meditsiiniasutustest kuni kallite rehabilitatsiooniteenusteni välja. Maailm on täis eneseabi, anonüümsete alkohoolikute (väga erinevates variantides) ja kõikvõimalikke muid toetusgruppe, rehabilitatsioonikeskusi, spetsiifilisi raviasutusi ja üks-ühele nõustajaid ja sober companion/coach´e. Eestiski on mitmeid riigi poolt algatatud tõenduspõhiseid abiprogramme, samuti pakuvad alkoholist loobuda soovijatele tuge paljud eraalgatuslikud kabinetid ja sõltuvusnõustajad. Tuge võib leida ka ligi kolmekümnest koos käivast Anonüümsete Alkohoolikute grupist ja alkoholismile võib selja keerata ka kümnetes kristlikel väärtustel rajatud rehabilitatsioonikeskustes. Nende kõigi eesmärgiks on tehtud kahju parandada, aidata inimene taas jalgadele ning mis äärmiselt oluline selle probleemi juures - püsida sellel kainuse teel.
Ühiskond peaks rohkem arvestama sellega, et meie seas on kümneid tuhandeid kaaskodanikke, kes igapäevaselt võitlevad selle nimel, et kainele teele püsima jääda. Sellest perspektiivist peaks vaatama ka erinevaid alkoholipoliitilisi meetmeid. Näiteks paar aastat tagasi rakendatud ja seejärel erinevate kaupmeeste poolt naeruvääristatud alkoholi seinte taha paigutamine kaupluses on kahtlemata oluliseks sammuks, et toetada inimesi, kes leiba ja piima ostma tulles ei pea liikuma alkoholilettidest mööda.
Ühiskondlik huvi
Alkoholisõltlase tee kainusse on ühiskonna huvides, ehk rohkemgi kui me seda näha oskame. Kellegi alkoholiprobleem ei jää reeglina ainult tema isiklikuks asjaks, kuna joobes inimene kaotab enesekontrolli ja võime teistega arvestada. Olgu selle meenutuseks kasvõi need 3000 joobes autojuhti, kes on aastaid igapäevaselt meie seas liigelnud. On meie kõigi huvides, et inimesest, kes on hädaks iseendale ja oma lähedastele, kes on ühiskonnale erinevatel viisidel koormaks ja probleemiks, saaks ühiskonnale kasulik, produktiivne kodanik. Kui inimese kohta võib nii öelda, siis probleemist võib saada lahendus. Ja õnneks juhtub seda pidevalt. Endistest ennasthävitavatest, ühiskonna reegleid ja teiste inimeste õigusi jalge alla talluvatest inimestest saavad vastutustundlikud lapsevanemad ja ühiskonda panustavad inimesed, kellest paljud pühenduvad ka sellele, et aidata teisi, kes on sarnasel teekonnal. Kui oleks võimalik seda muutust arvestada rahalistesse numbritesse, ühiskonnale ülekanduvatesse väärtustesse, kui suur on see kasu kui ühest alkoholisõltlasest saab kaine alkohoolik?
Küsimused meile kõigile on need - kas me tahame toetada neid inimesi selles muutuses? Kas me soovime toetada neid ühiskondlikke muutusi, mis aitavad neil püsivalt uuel teel käia? Kas me märkame inimestes, kes on alkoholikütkeis, neid, kes vajavad abi ja toestust ning mõistmist? Või kas määrame nad justkui parandamatutena gruppi, kellele lööme käega ja kellega arvestada pole võimalik.
Alkohol on ühiskondlik probleem. Me oleme paraku kollektiivselt loonud ühiskonna, kus alkoholisõltuvus on laialt levinud. Me oleme toetanud seda arengut soosivaid väärtushinnanguid või õigemini teatud väärtushinnangute puudumist. Me oleme õpetanud oma lapsi käima eelmiste põlvkondade teed, nii et generatsioon generatsiooni järel peab alkoholi pigemini normiks ning alkoholist hoidumist peab põhjendama ja selgitama. Alkoholisõltuvusse langenu on sinna tegelikult kaudselt tõugatu. Stigmatiseeriva ja hukkamõistva ühiskonna asemel peaksime arenema kaasatundvaks, mõistvaks ja toetavaks. See on meie ühine vastutus.
Viljam Borissenko, Avatud Lootuse Fond
Lauri Beekmann, Eesti Karskusliit
Arvamusartikkel ilmus ERR-i arvamusrubriigis
Commentaires