Ahnes saginas unustame tihti, mis on jõulude puhul kõige tähtsam. Kingid? Vale! (hüüumärgiga!) Ühine söömaaeg? Vale, aga juba soojem. Jõulude mõte on väärtustada Last ja rõõmustada headuse ning armsate inimeste üle. See, mis laua peal ja jõulupuu all, on raam, mitte sisu.
Jõulud on Lapse püha. Sestap ka laste püha. Paganlik Yul on valguse võiduöö, mis sümboliseerib headuse triumfi kurja üle.
Lapse sünnipäeval me tema külalistele viina ei paku. Jõululapse sünnipäev peaks olema samasugune. Ometi on Eestimaa kutselised jõuluvanad intervjuudes ikka maininud peresid, kus rõõmu asemele alkoholi õhkuval isal on raske ust avada või on pidune pere küll tellinud jõulumehe, ent pärast unustanud, et laps ootab temalt ka kinki. Svipsis emad on tahtnud jõulumeest isegi seda va päris meest tegema. Kõike seda laste nähes.
Need värvikad lood pole loodetavasti Eesti jõuluõhtu argipäev. Siiski tasuks mõelda, kas ja miks üldse on jõuluõhtule alkoholi vaja. Mitu head aastat manitsevad isegi toidutootjad inimesi mõõdukamalt ja lahjemalt sööma. Joomise vastu ei võta kummati keegi sõna. Alkohol on ju kindel tuluallikas. Lisaks saab end rahustada, kinnitades silmakirjalikult, et kogu aktsiisimaks läheb ühiskonna, sealhulgas laste ja perede hüvanguks.
Kui mängus on lapsed, ei tohi valetada. Lastele kõige ilusama püha võib pudelikurat pöörata kõige koledamaks, kuni selleni, et pidurid kaotanud vanemad annavad tüütule lapsele oste kuuse all peksa. Neid juhtumeid saab avalikuks tuleku korral õnneks karistada. Aga tegu on tehtud ja jõulutrauma olemas – järgmisi jõule võib lapse hingeke hoopis kartma hakata.
Eeldame siiski, et vähesed vanemad langevad jõuluõhtul nii madalale. Ent kui lauas liigub naps, on üsna tõenäoline, et täiskasvanud hakkavad suhtlema ainult omavahel, laps või lapsed jäetakse ringist välja. Pilt üksikust lapsest, kes mängib jõuluõhtul oma toas ainsa teda sõbra – telefoniga –, ei ole kahjuks enam üldse erand.
Eelneva jutu kokkuvõtteks lisan arvamuse, et tegelikult me armastame oma lapsi. Oleme lihtsalt harjunud, et iga pidulik sündmus nõuab kaasaelamiseks pudelit. Õige ja aus oleks katsetada, kas kaine jõuluseltskond ei saa tõepoolest peole hoogu sisse. Ja kui ei saa, siis kuidas panna iseend särama ilma etanoolivalguseta.
Kindlasti tuleb meil sellel imeilusal õhtul varuda laua aukohta lastele. Kohelda neid lauas lugupidavalt ja võrdsetena. Lasta neil rääkida ja vastata nende repliikidele, meenutama häid kombeid, aga mitte käsutada väita või oiata valgele linale kukkunud vorstitüki pärast. Ja naerma nendega koos, sest on ju nii tore aeg.
Seda kõike on palju parem nautida ja meelde jätta kaine peaga.
