Mis kasu on kainetest pühadest?  Minu lapsepõlv ja pool sajandit senist elu on möödunud oludes, kus enese uimastamine on osa ühiskondlikust normist ehk normaalne. Mitte küll kõigi vahenditega, aga alkohol on olnud lubatud ja lahutamatu osa Eesti kultuuriruumist. Ja ega ei saa seda pahaks panna, sest selline on meie kasvamise lugu. Kui vaadelda meie rahvuseepost inimese minateadvuse kujunemise loona, siis ka Kalevipoeg käis läbi selle uimastamise teekonna ja saatis selles seisundis korda tegusid, mida hiljem kogu hingest kahetses. Kui areng jõudis sinnamaale, et oli vaja rahva ellujäämise nimel hakata kaine peaga otsuseid tegema, siis võtsid noored mehed kuulda Kalevipoja tarka nõu mõdukannud tühjaks juua ja minema visata (XIX lugu 771) - alkohol ei teeninud enam inimese arengut.  

Mulle tundub, et olemegi  rahvana jõudnud sinnamaale, et püsimajäämine on sõna otseses mõttes valiku küsimus. Me kas saame ja jääme kaineks või jätkame seda hullust ja anname oma lastele üle teatepulga, millega nende lapsed või lapselapsed lõpuni jooksevad. Jutt sellel teemal on enamasti üsna mõttetu ja ainus mis loeb, on isiklik eeskuju. Sadakond aastat tagasi käis Georg Lurich rahvuskangelasena läbi kõik kodumaa seltsid ja õpetas rahvast viinast loobuma ning oma hinge ja keha eest hoolt kandma. Inimene, kes õpib elu kogema ja hakkama saama loomulikul moel, ilma alkoholita, leiab sama loomulikul moel ka põhjuse oma elust rõõmu tunda. Jõulud on rahu aeg, pered tulevad kokku ja need koosviibimised jätavad kustumatu jälje laste mälupilti. See jälg jääb alateadvusse ning kujundab tulevast elu ja selle väärtust. Andkem oma lastele hea põhjus teha olulisi otsuseid ja  tunda elust rõõmu ikka kaine peaga!