Melzar, Beekmann: Alkohol – probleem, millega lepime?

Kui karskusliit korraldas Keilas 7. mail alkoholiteemalise ümarlaua, oli möödunud ööpäeval Keila lähistel juhtunud kaks hirmuäratavat sündmust. Sauel sõitis roolijoodik ratturi surnuks ning Raplamaal tabati kiirabiautojuht roolist promillidega.

Paraku ei olnud need väga erilised 24 tundi. Alkoholiga seotud kahju on kõikjal meie ümber ning see ei mõjuta kaugeltki ainult tarvitajat ennast, vaid tegelikult tervet ühiskonda.

Paistab, et oleme selle kahjuga harjunud. Eelpool nimetatud uudised muidugi kurvastavad ja ehk ka pahandavad, kuid kuna need on pea igapäevased, siis on nad kaotanud oma uudsuse ja ühiskond ei tõtta hüüdma: „Stopp! Midagi tuleb ette võtta!” Sageli näib inimeste reaktsioon hoopis teistsugusena. Kardetakse alkoholituru reguleerimist. Öeldakse, et keelud ja käsud ei toimi. Väidetakse, et keelatud vili on magus ja nii võivad karmid piirangud noori hoopis jooma ajada. Ei ole siin ruumi, et süveneda mahukatesse teaduslikesse uuringutesse, mis kinnitavad, et alkoholi kättesaadavust piiravad poliitilised meetmed on kõige efektiivsemad alkoholi tarvitamise ja sellega seotud kahju vähendamisel. Tahaks aga eriliselt rõhutada, et nende puhul ei ole eesmärgiks keelustada, vaid luua keskkond, mis julgustab ja innustab inimesi tegema pigem tervislikke valikuid.

Kogukonnana otsustame seda, mis on aktsepteeritud ja mis mitte. Läbi seadusandluse, kehtivate normide, omaks võetud moraalireeglite ja nähtava eeskuju loome lastele kasvukeskkonna, mis on tervislik ja positiivne. Viimastel aastakümnetel on meie seadusandlus loonud aga tingimused, kus alkohol on väga odav, kergesti kättesaadav ja massiliselt reklaamitud. Selle tulemusena oleme olukorras, kus ühe tugevatoimelise psühhoaktiivse aine tarvitamine on muutunud normiks ning karsket eluviisi peetakse ebanormaalseks. Purjusolemist ei peeta üldiselt taunitavaks, vaid üsna normaalseks stressi leevendamise vahendiks. Kõikvõimalikel ametlikel ja pidulikel vastuvõttudel lüüakse pokaale kokku justkui mingi tseremoniaalse aktina. On raske ja omamoodi ebaaus eeldada, et lapsed, kes seda nähes üles kasvavad, hakkaksid tegema teistsuguseid valikuid. Noored valivad karske eluviisi, kui nende kogukond väärtustab seda.

Loomulikult ei taha me eitada neid inimesi, tegevusi ja ka organisatsioone, kes kaudselt või otseselt panustavad tervislike ja kaasinimesi väärtustavate valikute kasuks. Need inimesed kogukonna erinevatest tasanditest ja ametitest teevad tänuväärset tööd, et meie lapsed võiksid kasvada täisväärtuslikeks kodanikeks. Soovime rõhutada, et alkohol on eriline aine ja sellega seotud probleemide ennetamisega peab tegelema sihipäraselt. Üldise terviseedendusega ei ole efektiivne alkoholiennetus garanteeritud, kuna alkoholi näol on tegemist legaalse sõltuvusainega, mis on odav, kättesaadav ja mille tarvitamist reklaami kaudu propageeritakse. Kui näiteks AIDS-i või ülekaalulisuse taga ei ole konkreetset huvitunud osapoolt – tööstust, siis alkoholi puhul on meiegi riigis mõjuvõimas ja väga hea mainega alkoholitööstus, kelle huvides on müügi kasv ja seeläbi muidugi ka tõusev tarbimistrend.

Kodanikuühikonna Sihtkapitali toetamisel käivitunud projekti „Alkohol ja kogukond” raames loome ka Keilasse kodanikuühiskonna osapooltest koosneva teatud regulaarsusega koos käiva ümarlaua, mille eesmärgiks on arutleda nende arengute ja sihtide üle, mis võiksid sammhaaval muuta meie kogukonna selliseks, kus alguses mainitud juhtumid jääksid ära. Esimene ümarlaud tõi kokku üsna laia esindatuse, kohal olid nii kohaliku linnavalitsuse, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja politsei esindajad kui ka tavakodanikud.

Kõik, kes on nendest küsimustest huvitatud, olete ümarlauda oodatud!

Lauri Beekmann, Eesti Karskusliidu esimees
Madis Melzar, Keila piirkonnapolitseinik ja karskusliidu liige

Artikkel ilmus Keila Lehes