Alkoholiprobleemi lahendamise võimalustest kogukonna tasandil

Hetk enne selle artikli kirjutama hakkamist külastas minu kodu TNS Emori küsitleja, kes soovis teada minu seisukohti alkoholipoliitika küsimustes. Koju jäeti maha Emori voldik, mis teatab, et “Teie arvamus loeb”. See on oluline tõdemus, millesse meil kodanikena on tõenäoliselt kaugelt liiga vähe usku. Kui me väljendaksime piisavalt oma seisukohti asjades, mida näeme vajaliku muuta, hakkaksid need muutused ehk kiiremini toimuma.

Eesti rahvas on tegelikult juba aastaid küsitluste kaudu oma arvamust väljendanud ja kinnitanud, et valitsus peaks alkoholi tarvitamisega seotud kahjude vähendamiseks rohkem ette võtma ning on toetanud ka karmimaid alkoholipoliitilisi meetmeid. Nii et valitsusel on selleks justkui inimeste toetus olemas, kuid teod on tulnud siiski teosammul. See aga ei vähenda inimeste arvamuste väljendamise vajadust. Meie oleme laiemate kogukondadena need, kes otsustavad, milline meie elukeskkond on. Me teeme seda läbi valimiste ja poliitilise regulatsiooni, mis sätestab seadusandluses mis on lubatud ja mis mitte. Me teeme seda läbi oma kultuuri ja tavade, kinnitades ja edastades tulevastele põlvkondadele, mis on kohane ja mis mitte. Me teeme seda läbi oma veendumuste ja tõekspidamiste, öeldes indiviididena ja perekondadena, mis on sünnis ja mis sündsusetu.

Kui lugeja ehk ei taha nõustuda karskusliitlase nii mõnegi seisukohaga, kas suudaksime jõuda ühele meelele, et purjusolek ja purjujoomine on midagi, mida me ühiselt nimetaksime kohatuks ja sündsusetuks? See oleks suur samm selle probleemi defineerimisel ja sihtide seadmisel. Selline eesmärk eeldaks inimestelt isiklikku veendumust ja otsust, kogukondlikku normi juurutamist ning ka riikliku regulatsiooni sisseviimist.

Võib vist üsna selgelt tõdeda, et kui me milleski oleme kogukonnana ühel meelel, siis see on noorte ja laste alkoholiprobleem. Kuid vaadakem sellele ausalt otsa ja meil tuleb samamoodi tõdeda, et tegelikult on alaealise alkoholiprobleem reeglina alati täiskasvanu tekitatud probleem. Laps sünnib siia ilma ja hakkab omandama arusaamisi normaalse käitumise kohta. Alkohol on meie ühiskonnast läbi imbunud ning uus ilmakodanik jõuab loogilise järelduseni – ju siis nii peabki. Täiskasvanute poolt loodud ja noortele suunatud meelelahutusmaailm on justkui lahutamatult seotud alkoholi tarvitamisega. Täiskasvanute loodud alkoholitööstus näeb agressiivselt vaeva, et suurendada oma tarbijaskonda, luues näiteks täiesti uued tooterühmad nagu alkopopsid, mis muudavad alkoholi meeldivaks ja heamaitseliseks. Täiskasvanute loodud reklaamitööstus loob alkoholist ja sellega seotud eluviisist noortele ihaldusväärse eesmärgi. Täiskasvanute poolt valitud ja moodustatud valitsus ja riigikogu loovad regulatsiooni, mis muudab alkoholi kergelt kättesaadavaks, odavaks ja igal sammul propageeritavaks. Täiskasvanud kauplejad on need, kelle käest jõuab alkohol noorte kätte. Ja täiskasvanud on nende laste vanemad, kes õhtul õllepudeli avavad või lapse sünnipäeval shampuse pudelid lauale panevad.

Lapsed joovad, kuna me õpetame neid seda tegema. Kuidagimoodi oleme pikkade aastakümnete jooksul jõudnud ühtsele meelele, et selline peab meie ühiskond olema. Kortsutame küll kulmu, kui kuuleme uudist roolijoodikust või joobes peaga uppumisest, kuid tunneme end vist abituina, et suudaksime midagi muuta.

Mida saame teha individuaalsel, kogukondlikul ja omavalitsuse tasandil? Esmalt on meil võimalik oma hääl ja sõna anda terviliku ja rahva tervist silmas pidava alkoholipoliitika toetuseks. Rahvusvahelised uurimused on selgelt kinnitanud, et piirav alkoholi regulatsioon, mis vähendab alkoholi kättesaadavust, tõstab hinda ja keelustab reklaamimise on kõige efektiivsem üldise alkoholi tarvitamise vähendamisel.

Alkoholipoliitika küsimuses ei ole kohalikul omavalitsusel justkui palju teha võimalik, kuid midagi siiski. Seadus annab omavalitsusele õiguse reguleerida oma alal alkoholimüüki, määrates kauplustes alad, kus alkohol võib paikneda. Ehk see on iga omavalitsuse otsus, kas meie kohalikus kaupluses on alkoholipudelid mööda kauplust laiali, näiteks piima ja saia riiulite vahekäikudes või on need piiritletud alal ühes kaupluse nurgas. Reklaamiseadus jätab omavalitsuse defineerida, mida tähendab õppe- ja lasteasutuste “vahetus läheduses” alkoholireklaami keeld. Ehk kohalikud valitsejad on need, kes mõtestavad lahti meetrites, kui kaugele meie laste igapäevasest kooli- ja lasteaiateest võivad alkoholikauplejad oma reklaamid paigutada.

Kui nendes valdkondades esineb rikkumisi ning tootjatele-kauplejatele määratakse rahalised trahvid, siis laekub see raha omavalitsuse kassasse, mida hea otsuse korral annaks tagasi suunata ennetustegevusse.

Omavalitsuse kätes on siiski veel erinevaid kohalikku elu reguleerivaid võimalusi, olgu nendeks kasvõi avalike ürituste lubade väljaandmine ning nendel üritustel alkoholimüügi võimaldamine. See on kindlasti üks oluline valdkond, kus me juurutame ühte- või teistsugust arusaamist ja traditsiooni. Kas alkohol sobib avalikele üritustele, kus osalevad pered koos lastega? Kas peame möödapääsmatuks, et spordi- ja kultuuriüritustel müüakse alkoholi?

Olemasolevate seaduste järelevalve on kahtlemata olulise tähtsusega ning ka siin täidab olulist rolli nii omavalitsus kui ka muidugi piirkonna politsei. Rootsis on kuulsaks saanud Växjo linn, kus alates 2005. aastast juurutab kohalik politsei erilist nn Kronobergi mudelit. Lisaks suurematele alkoholiga seotud rikkumistele otsustati võtta tõsiselt käsile noortepoolne osa. Keskendutakse kolmele rühmale – noored, kes valdavad alkoholi, noored, kes on juba purjus ja noored, kes on alkoholi omavatega ühes seltskonnas. Kohalik politsei põhjendab seda öeldes, et selline sekkumine aitab ennetada alkoholi tarvitamist enne selle suuremat tarvitamist. Kuid alkoholi ära võtmisega ning noorte silme ees selle mahakallamisega siin ei piirduta. Alati kutsutakse kohale ka alaealiste noorte vanemad ning lastakse nad koju viia. See garanteerib, et noored viiakse tänavalt ära ning lapsevanemad on olukorrast ka teadlikud. Ka sellega ei piirduta, vaid need noored ja nende vanemad kutsutakse kolme või nelja kuu tagant politseisse, kus koos sotsiaal- ja noorsootöötajatega teemat käsitletakse. Uurimused on kinnitanud, et Kronobergi mudel on efektiivne ning annab tulemusi.

Iga suurem asutus või üksus võib moodustada oma alkoholipoliitika, mis määratleb reeglid ja nimetab ka karistused. Olgu selleks kool või suurem firma või tööstus. Kuid sellise asutuse sisene poliitika ei peaks keskenduma karistustele, vaid pakkuma ka lahendusi nendele, kes kehtestatud reeglite täitmisega toime ei tule. Alkohol on ühemõtteliselt riigi produktiivsuse langemise põhjuseks. Suur osa tööluusist, haiguspäevadest, madalamast töövõimekusest ning tööõnnetustest on põhjustatud alkoholi tarvitamise poolt.

Tahaks lõpuks tagasi tulla siiski kodu ja indiviidi tasandile. Meie kogukondi kujundab see algrakuke ehk kodu. Põhilise kasvatuse ja arusaamise normist saab laps ikkagi oma emalt ja isalt ja nende poolt edastatavest väärtustest. Teame aga hästi, et iga kodu ei suuda erinevatel põhjustel seda tugevat alust lapsele pakkuda. Vanemad võivad ise olla sõltlased ja on seega abivajajad. Me ei peaks suhtuma neisse üksiti hukkamõistuga, vaid looma võimalused abi saamiseks, sest seeläbi saavad aidatud ka nende lapsed.

Me kas oleme kogukond, kes lööb alkoholiprobleemile käega või võtame midagi ette. Tegemist ei ole kerge probleemiga, kuna puudutab inimeste eluviise ja pika aja jooksul tekkinud suhtumisi. Nii ei maksa oodata väga kiireid tulemusi. Kuid efektiivsed meetmed on teada ja lõppude lõpuks taandub kõik siiski meie tahtlikkusele.

 

Lauri Beekmann
Eesti Karskusliidu esimees, Euroopa alkoholipoliitika allianssi asepresident

Artikkel ilmus Viljandi Maakonna tervisetoa poolt organiseeritud Sakala vahelehes.