Alkoholi tarvitamise mõju vaimsele tervisele

Ühiskonda süviti juurdunud, kultuuri ja inimkäitumist mõjutanud alkohol omab väga mitmetasandilist mõju, alates otsesest tervisekahjust tarbijale, kuid lisaks sellele ka väga tugevat toimet paljudele inimestele, kes alkoholi tarvitajaga erineval moel kokku puutuvad ja seeläbi tegelikult tervele ühiskonnale. Valdava tähelepanu, ka ühiskondlikus diskussioonis, pälvivad mõned konkreetsed kahjud nagu näiteks liigsest tarbimisega kaasnevad maksakahjustused või joobes juhtimine. Vähem räägitakse aga näiteks alkoholi tekitatud vähiriskist ning raseduse aegse alkoholi tarvitamise kahjust sündimata lootele.

On ülioluline, et tervikliku pildi omamiseks, ei unustaks me ka kõiki ülejäänud mõjusid. Kuna alkoholi tarvitab valdav osa elanikkonnast ning suurte koguste tarbimine on sage, siis võib julgelt kinnitada, et saame osa kõigist alkoholiga seostatud probleemidest.

Vaimne tervist on üks teemadest, mis ei leia kunagi piisavalt käsitlemist. Selle ulatust ja mõju alahinnatakse ning tihti stigmatiseeritakse. Vääritimõistetud on see teema kindlasti. Milline on alkoholi ja vaimse tervise seosed? Sel teemal korraldas Eesti Karskusliit eraldi konverentsi, tehes koostööd nii Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituudi (ERSI) kui ka Tallinna Ülikooli loodus- ja terviseteaduste instituudiga.

“Alkoholisõltuvuse hilisstaadiumis ilmnevad väga rasked psühhiaatrilised häired: dementsus, langetõbi, krooniline hallutsinoos, paranoiad, eriti ohtlik kaaslasele on kiivusluul. Ja muidugi suitsiid kui kapitulatsioon elu ees,” rääkis ERSI asutaja ja juhataja ja Tallinna Ülikooli vaimse tervise professor Airi Värnik. “Halb on see, et sümptomid kujunevad hiilivalt. Algul on tore, üürikeseks ajaks saab julgusetu julgust, ärev lõõgastuse, unetu und ja murelik lustliku olemise. Paraku järgneb peatselt iseloomumuutus ja sellest tulenev allakäik ning kogukonnast väljalangemine, mis küllalt sageli lõpeb suitsiidiga.

Alkoholikahjustusi on võimalik ära hoida. Gorbtšovi range alkoholipoliitika perioodi kohta tehtud teadusuuringud andsid tulemuse, et alkohol on üks peamisi suitsiidi riskitegureid ja et alkoholi tarbimise piiramine on efektiivne suitsiidi preventsiooni meetod. Alkoholipiirangute perioodil Nõukogude Liidus aastatel 1984-1990 langes alkoholi tarbimine 11-lt liitrilt 6-le liitrile viinapiiritust elaniku kohta aastas. Suitsiidide kordaja langes samal perioodil 40%. Veel enam langes surmajuhtude arv alkoholimürgistusest ja transpordiõnnetustest. Suitsidentide psühholoogilise autopsia uuring tuvastas, et suitsidentide hulgas oli 60% alkoholi liigtarvitajaid (50% alkoholisõltlasi ja 10% väärtarvitajaid). Lahanguprotokollidest ilmnes, et 60% suitsidentidest oli veres surma hetkel alkohol, kõige enam keskmist joobeastet.

2014 a joodi Eestis 10,9 l etanooli elaniku kohta aastas (väljaviidu maha arvatud). Vanemate kui 15-aastaste elanike arvule ümber arvestades oleks see 8,7 liitrit. Eksperthinnangul alkoholi tarbimine üle 8 liitri annab laialdaselt pärilikke tervisekahjustusi, rikub piirkonnas geneetilise koodi. Ennesõjaaegse Eesti vabariigi ajal oli alkoholi tarbimine 3 liitri kandis.

Gorbatšovi alkoholipoliitiika oli totalitaarsele riigile omaselt läbiviidud repressiivsete brutaalsete meetoditega, kuid samadel põhimõtetel, mis on efektiivsed olnud ka teistes riikides läbiviidud alkoholipoliitikates. Efektiivseteks meetmeteks on osutunud alkoholi müügihinna tõstmine, alkoholi kättesaadavuse piiramine, reklaami keelustamine, teabe jagamine ja hoiakute kujundamine ning kättesaadav tõhus arstiabi. Parimad tulemused annab meetmete kombinatsioon,” selgitas professor Värnik.

Nagu Airi Värnik on oma pikaajalise tööga näidanud on alkoholi tarvitamine väga otseses seoses suitsiidisuremusega. Kui me oleme kogenud positiivset trendi alkoholi tarvitamise osas, siis milline on olukord enesetappude esinemise osas, seda selgitab Peeter Värnik, kellel on doktorikraad demograafias. “Suitsiididest tingitud suremus maailmas on WHO hinnangul 800 tuhat juhtu aastas, mis on 1.4% kogusuremusest. Mitmed uurijad on avaldanud arvamust, et aladiagnoosimist arvesse võttes on see pigem üks miljon,” selgitab Peeter Värnik maailma olukorda. “Kõrgeima suitsiiditasemega riigi järgi võib viimase 60 aasta jooksul eristada Ungari perioodi ja Leedu perioodi ning juhul, kui trendid ei muutu, võib praegu täheldada Korea perioodi algust. Suitsiidikordaja 100000 elaniku kohta on vanuse suurenedes enamasti kasvav, kuid vähem arenenud riikides on kõrgeim noorte suitsiidikordaja. Meeste ja naiste suitsiidikordajate suhe on maailmas väga erinev ulatudes üle 7:1 (Ida-Euroopas), kuid olles ka alla 1:1 (Hiinas).

Eesti pole enam maailma kõrgeimate suitsiidinäitajatega riikide hulgas, sest näiteks 2013. aastal mõõdetud tase, st vanusele standardiseeritud suitsiidikordaja, oli 13,5 100000 elaniku kohta. See on üle kahe korra vähem kui Leedu või Korea, kuid siiski ligi 1,5 korda kõrgem Euroopa keskmisest. Suitsiidide vanuskõver on Eestis sel sajandil muutunud sarnaseks kõrge arengutasemega riikidele, samas on Eesti meeste ja naiste suitsiidikordajate suhe püsivalt kõrge (vahemikus 4-5), mis on rohkem Ida-Euroopale omane fenomen. Meeste suitsiidide prevaleerimise põhjuseks peetakse letaalsemate meetodite valikut, alkoholi suuremat tarbimist ja vähesemat sotsialiseerumist. Suitsiidide kõrge tase on oluline rahvatervise indikaator, mis väljendab vähest heaolu ühiskonnas,” rääkis Peeter Värnik.

Nagu tõdes Airi Värnik, siis meetmed, mis lubavad efektiivseid tulemusi alkoholikahjude ennetamisel, on teada. Parim lähenemine on erinevate meetmete kombinatsioon. Sama puudutab tervet vaimse tervise valdkonda, millega tegeleb Eesti vaimse tervise ja heaolu koalitsioon ehk VATEK. Organisatsioonide ühendus, kes tegelevad igapäevaselt eestlaste vaimse tervise probleemidega, on välja käinud oma selge nägemuse, kuidas meie rahva vaimset tervist parandada.

“VATEK on koostanud ja märtsis 2016.a. Sotsiaalministeeriumile üle andnud Vaimse tervise strateegia 2016-2025. Vaimse tervise strateegia üldeesmärk on: Eesti elanikud on hea vaimse tervisega ja annavad enda heaolule järjest kõrgemaid hinnanguid. Psüühika- ja käitumishäireid märgatakse varakult ja inimesed saavad vajalikku abi. Vaimse tervise edendamine on ühiskonnas prioriteet ja sellega tegeletakse järjepidevalt läbi kogu inimese elukaare,” rääkis Airi Mitendorf, ERSI projetijuht.

“Alkoholi tarvitamise ja sellega seotud riskid on kajastatud vaimse tervise strateegias mõeldes nii lastele ja noortele, tööealistele kui eakatele. Strateegia sõnastab alaeesmärgid inimeste tervisekäitumise edendamiseks, alkoholi tarvitamise ennetamiseks ning alkoholisõltuvuse raviks. Strateegias pööratakse erilist tähelepanu just tervise edendamisele ja inimeste teadlikkuse tõstmisele. Vajalik on sektoritevaheline koostöö: sotsiaal-, haridus-, tervise- ja justiitsvaldkond. Oluline on tõsta Eesti inimeste teadlikkust alkoholi tarvitamise seostest vaimse tervise ja suitsiididega.

Vaimse tervise strateegia eesmärkide täitmise tulemusena väheneb muuhulgas alkoholi tarvitamine ja alaealiste sõltuvuskäitumine ning vähenevad suitsiidid.”

Rahva tervise ja iga indiviidi vaimse tervise juured on ühemõtteliselt lapse- ja noorpõlves. Eesti on pikka aega olnud paljude teiste maade võrdluses hädas just alaealiste alkoholi tarvitamisega. Noored alustavad alkoholi tarvitamist väga vara ning esineb rohkelt korduvat purjujoomist. Kuigi sellel probleemil on kindlasti mitmeid põhjusi, on perekonna eeskuju mõju ja roll üks olulisemaid. Sellest rääkis ERSI tegevdirekor ja Tallinna Ülikooli Sotsiaaltervishoiu professor Merike Sisask.

“Alkoholitarvitamise levimus teismeliste hulgas on väga suur. Alkoholi on proovinud 95% noortest (15-16-aastased) ning tervelt kolmandik nendest on seda esmakordselt teinud enne 12. eluaastat. Murettekitav on noorte alkoholitarvitamise muster – suurenenud on nende osakaal, kes joovad sageli ja palju, vähenenud on erinevus poiste ja tüdrukute käitumises,” selgitas Sisask.

“Teismeliste alkoholitarvitamise puhul on määrav mõju keskkonnal, eriti vahetul perekeskkonnal, mis toimib kui filter teismelise ja laiema keskkonna vahel. Alkoholi tarvitamine on väiksem nende noorte hulgas, kes elavad mõlema vanemaga peres ning kellel on kergem vanematega oma muredest rääkida. Tõenäosus, et laps tarvitab sageli alkoholi, on oluliselt suurem, kui laps on kasvõi mõnikord näinud mõnda oma pereliiget purjus.

Kui soovime vähendada teismeliste alkoholitarvitamist ja lükata edasi esmakordselt alkoholi tarvitamise vanust, on väga oluline tõsta lapsevanemate teadlikkust ning arendada nende oskusi lapsega soojal suhtlemisel ja ka piiride seadmisel,” selgitas Sisask.

Viimased trendid näitavad langust alaealiste alkoholi tarvitamisest, kuid nagu tõdeb lastearst dr Lagle Suurorg, siis laste alkoholi tarvitamises ei ole kogust, mis oleks aktsepteeritav.

“Laste ja noorukite alkoholi tarbimine on alati ohtlik ja seetõttu ei saa rääkida alkoholi tarbimise limiidist alla 18a vanuses. Teadlased on leidnud, et noorukil, kes alustab alkoholi joomisega enne 15aastaseks saamist, on 5 korda suurem oht muutuda alkoholist sõltuvaks, kui 21 a. vanuses alustanutel. 15-24 noorte vanuserühmas on 3 peamise surmajuhtumi – autoavarii, tapmine või enesetapp – juhtivaks põhjuseks alkohol.

Poeet William Wordsworth ütles 1802. aastal, et “Laps on inimese isa!” “Täiskasvanu on nende kommete, harjumuste ja käitumise tulem, mille ta omandas oma lapsepõlves,” võtab dr Suurorg lapsepõlve mõju kokku.

Tervis, ka vaimne tervis ei ole juhuse tulemus. Olulisel määral on see inimese enda otsuste, kuid ka ühiskonna reguleerimise tagajärg. Need on kahjud, mida saame enam kui sageli ennetada ja ära hoida. Ja kui see on võimalik, siis peaksime seda alati tegema.

Lauri Beekmann
Eesti Karskusliidu esimees

Rubriigid: Arvamused, Uudised. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Kommenteerimine on suletud