Airi Värnik: alkoholimüüdid ja tegelikkus

Mida me alkoholi kohta üldse teame ja kui palju on selles teadmises tõde ja kui palju müüte, seda vaatleb arstiteaduste doktor Airi Värnik.

Mida me alkoholi kohta üldse teame ja kui palju on selles teadmises tõde ja kui palju müüte, seda vaatleb arstiteaduste doktor Airi Värnik.

AV: “Võib oletada, et müüdid on tekkinud siis, kui põhjust-tagajärge ei ole osatud või läbetud kokku viia või kui on tahtlus, et asi nii on. Müüdid on visad. Sotsiaalministeeriumi alkoholipiirangute eelnõuga seotud diskussioonid annavad alust vaadelda mõnd alkoholi tarvitamist saatvat müüti.

Esiteks, müüt, et 80 protsenti alkoholist joovad ära rentslijoodikud.

Ei saa olla tõsi. WHO andmetel on Eestis 60 000 (ümardatud) alkoholisõltlast. Iga 100 alkoholi kuritarvitaja kohta tuleb eksperthinnangul 20–25 kroonilist alkohoolikut. Seega, liigjoojaid on meil kuni 300 000. Liigjoojad, kel ei ole alkoholism veel välja kujunenud, võivad ära juua suuri alkoholikoguseid, seevastu väljakujunenud sõltlastele jätkub talutava seisundi saamiseks pudelist õllest.

Teiseks, müüt, et keelud ja piirangud ei aita.

Ärgem unustagem, et tsivilisatsioon on kujunenud niimoodi, et on kokku lepitud, mis sobib ja mis ei sobi, et lapsi kasvatame samal printsiibil, et liikluse turvalisuse kindlustame seadustega jne. Kui miski on halvasti, siis tuleb olukorda reguleerida ka keeldudega. Inimesel, kes otsib võimalust alkoholi igal ajal kätte saada, on põhjust tähelepanelikult mõtelda, kas tal ei ole mitte haiguslik tung alkoholi järele. Lapsi ja tavajoojaid kättesaadavuse piirang kaitseb.

Kolmandaks, müüt, et Gorbatšovi range alkoholipoliitika ebaõnnestus.

Objektiivsete näitajate järgi see nii ei ole. See naturaalne karm hiigeleksperiment (rahvaarvuga 213 miljonit) oli teaduse jaoks maiuspala. Tõendatud sai hüpotees, et piirangud on tulemuslikud. Kahe aasta jooksul saavutati alkoholi tarbimise vähenemine Venemaal 10,5 liitrilt etanoolilt ühe elaniku kohta aastas 4,3 liitrile. Eestis oli 1988. aastal vastav näitaja 6,1 liitrit – see, mida praegu kauges tulevikus ihaldatavaks peetakse. Sünkroonis alkoholitarbimise vähenemisega vähenes Balti ja slaavi vabariikides aastatel 1984–86 meeste suremus alkoholimürgistusse 60 protsenti, enesetappude arv vähenes 40 protsenti ja suremus õnnetusjuhtumi tagajärjel 30 protsenti. Suurim langus oli eagrupis 25–54. Naiste suremus alkoholimürgistusse vähenes 40 protsenti ja suitsiidide arv 29 protsenti. Tulemuste jätkusuutlikkust ei saanud testida Nõukogude Liidu lagunemise tõttu.

Neljandaks, müüt, et tähtsam on tegeleda noorte narko- kui alkoholiprobleemidega.

Laste ja noorte tee uimastite juurde algab suitsetamisest, sellele lisandub alkohol, siis kanep ja edasi tugevamatoimelised narkootikumid, seega on alkohol üks oluline lüli ahelas. Siin tuleb veel märkida, et noorte alkoholitarbimine on tugevasti mõjutatud sellest, kas ja kuidas nende vanemad alkoholi tarvitavad. Lapsed joovad alkoholi seda sagedamini ja seda suuremas koguses, mida enam nad näevad vanemaid seda tegemas. Lapse alkoholilembus suureneb oluliselt, kui ta on näinud oma vanemat purjus (andmed 12 000 14–15-aastaste laste uuringust Euroopa riikides, sh Eestis). Seega, ka keskealistele suunatud alkoholipoliitika ei ole vähetähtis.

Viiendaks, müüt, et lahjad alkoholijoogid on vähem kahjulikud.

See on enesepettus, sest tervisekahju tekitab joogis sisalduv etanooli hulk, mitte joogi maht. Nii lahjades kui kangetes alkoholijookides sisalduv etanooli hulk ühes alkoholiühikus on sama, ikka 10 grammi puhast viinapiiritust. Nii on 10 grammi piiritust serveeritult nii ühes pudelis (33 cl) keskmise kangusega õlles, ühes klaasis (12 cl) naturaalveinis ja ühes pitsis (4 cl) viinas. Lahjadel ja kangetel jookidel on tervisekahjustuse suhtes mõneti erinev sihtpunkt: kanged kahjustavad eeskätt aju, lahjad maksa. Konjunktuuriinstituudi andmetel on Eestis aastate 2002 ja 2013 võrdluses kangete jookide osa veidi vähenenud: 14,5 miljonilt liitrilt 12,5-le, lahjade alkohoolsete jookide osa kasvanud 16,5 liitrilt 23,3-le, viinamarjaveini osa 7,5-lt 14,5-le. Tõenäoliselt on välismaise viinamarjaveini oskuslik reklaam välja tõrjunud Eesti marjaveinid. Lahjade limonaaditaoliste kauni disainiga maitsvate jookide arendamine on laste suhtes lausa kuritegu. Tervisekahju võivad alkoholijookides suurendada ka kasutatud tooraine taimekaitsejäägid.

Kuuendaks, müüt, et alkoholism on ravitav.

Ei ole, alkoholisõltuvus on krooniline raskesti ravitav haigus, ka selle poolest, et sageli ei ole patsient ravist huvitatud, kuna psüühika ei võta enam vastu tegelikkust. Heal juhul on küll võimalik paraneda, kuid selle tingimuseks on, et jätkatakse karsklasena. Niipea, kui taas alkoholi manustatakse, taastub sümptomaatika. Muidugi on vaheperioodid oluliseks puhkuseks nii sõltlase enda kui ka lähedaste tervisele. Siin on vaja märkida, et kõiki tänapäeva võimalusi kasutav ravi oleks haigekassale väga kulukas. Hinnanguliselt tekib iga 100 alkoholisõltlase kohta viiel-kuuel tüsistus: raske alkoholist tingitud vaimuhaigus, mille ravi ja sotsiaalne koormus on eriti raske.

Seitsmendaks, müüt, et alkohol on antidepressant ja pingest vabastaja.

See arvamus on illusoorne. Jooma hakates tekib mulje, et kuraasi on juurde saadud. Tegelikult on midagi ära võetud – alkohol kui närvisüsteemi mürk halvab algul aju pidurdusmehhanisme, erutus saab vabaks, alkoholikoguse suurenedes kuni märatsemiseni. Tegelikult on alkohol depressiooni tekitaja, seda eriti sõltuvuse kujunemise käigus. Sellest annab tunnistust ka asjaolu, et 60 protsenti suitsiidi sooritanutest on alkoholi liigtarvitajad või sõltlased. Alkohol uinumiseks ei ole hea valik, kuna tekitab sõltuvust ja une kvaliteet on kehv.

Kaheksandaks, müüt, et viin on külmarohi.

Kange alkohol tekitab juues soojatunde, kuna pindmised veresooned laienevad. See on külmas keskkonnas ohtlik, sest soojuse äraandmine suureneb ja suureneb ka (surnuks) külmumise oht. Ohtlik on vereringele ka purjuspäi saunalaval viibida, sest kõrge temperatuuri ja alkoholi koosmõju on vereringele raske katsumus.

Ja üheksandaks, müüt et alkoholi tarbimine on isiklik asi.

On raske ette kujutada veel sotsiaalsemat tervist puudutavat fenomeni kui alkoholiga seonduv. Isegi ühekordne ja väikegi joove tavakasutajal võib lõppeda kurbade tagajärgedega (õnnetusjuhtumid, kooslus ravimitega), rääkimata liigtarvitamisest ja sõltuvusest tekkinud kahjudest inimesele endale, tema lähedastele, kogu ühiskonnale. Eriti halb, et mitmel moel ka lastele.

On eksperthinnanguid (Venemaalt), mis väidavad, et kui alkoholi tarbimine ületab kaheksa liitrit viinapiiritust elaniku kohta aastas, siis on geneetiline kood pöördumatult rikutud.”

Postimees 27. oktoober 2015

Rubriigid: Airi Värniku artiklid. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Kommenteerimine on suletud