Surnuksjoomine sõltub poliitikast

Traagilised sündmused Pärnumaal tõstavad loodetavasti üldsuse teadvusse taas tõsiasja, et alkohol – seekord küll metüülalkohol ehk puupiiritus -, kuid ka tavapäraselt tarvitatav etüülalkohol ehk viinapiiritus on tapvad mürgid.

Juuresolevalt graafikult 1 võib kokku lugeda, et 30 lähiaasta jooksul on alkoholimürgistusse surnud teadaolevalt 6000 meest ja üle 1200 naise. Viimastel aastatel sureb viinasurma keskmiselt 265 inimest aastas.

Piltliku võrdlusena on see ligi seitse bussitäit inimesi või seitse klassitoatäit lapsi. Kas meil oleks neid inimesi elavatena vaja olnud? Kindlasti, eriti siis, kui nad veel lõplikult viinakuradi kütkeis polnud.

Kas ei tundu sellel foonil koletu riigiisade, omavalitsuste, politsei ja meedia kuritegelik ükskõiksus alkoholi tarbimise kui probleemi suhtes?

Veel enam, kohatine propageeriv suhtumine alkoholitarbimisse, mille tipuks on end puskariplaskuga teleekraanil eksponeeriv minister ning VIPid, kelle garderoobi osaks on kujunenud käes hoitav pokaal, vähemalt nendel piltidel, mida nende tööde ja tegemistena rahvale näidatakse.

Kas see on pelgalt ükskõiksus ja lühinägelikkus? Või on selle taga raha – kõigi väärtuste mõõt tänapäeva arenenud maades? Kui nõukogude ajal kogunes alkoholimüügist kena kopikas riigikassasse, siis kuhu koguneb salaviinakopikas meil? Politsei peaks ju seda teadma.

Lokkavale joomisele on veel oletusi-seletusi. Näiteks, rahvas on depressiivne ja otsib lohutust viinauimast (asjatult, sellel on bumerangi efekt).

Kui meie valitute ja seatute alkoholilembuse põhjus on sama, s.o meeleolulangus, lootusetus, abitus ja isiksuse allakäik, siis tuleks küll Eestile katus peale tõmmata, psühhiaatriahaiglaks kuulutada ja majandusekspertide asemel depressiooni ja alkoholisõltuvuse ravijaid väljast sisse tuua.

Vaatame juureolevat graafikut, mis illustreerib Baltimaade alkoholisurmade hulga sõltuvust riigi alkoholipoliitikast. Hämmastav on kõigi kolme Balti riigi alkoholimürgistusest tingitud surmakõverate suhteline sarnasus. Ilmneb ka see, et Eestis on alkoholisurma minejaid teiste baltlastega võrreldes rohkesti.

Kõvera langusena on näha Andropovi valitsemise aegse piirava alkoholipoliitika (aastad 1981-1983) mõju Lätis, osaliselt ka Leedus, kuid Eesti kõver võtab langustendentsi alles Gorbatshovi kindlakäelise alkoholivastase kampaania ajal.

Aasta 1995 – muudegi halbade näitajate kontsentratsioonipunkt, nii ka surnuksjoomise poolest. Tänaseks on kõverad languses. Kas see annab lootust ja lohutust? Ei, need drastilised arvud on teiste maadega võrreldes liiga suured.

Surnuksjoomine sõltub poliitikast. // Postimees (2001) 11. sept., lk. 2.

Autor: Airi Värnik

Rubriigid: Airi Värniku artiklid. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Kommenteerimine on suletud