Airi Värnik: arvamus Kas karsklane olla on lihtne ja hää?

Palusin ühel oma tuttaval, kellel alkoholiga neutraalsed suhted, teha aastavahetuse külaskäikudel ennastohverdav eksperiment – keelduda napsist ja jälgida reaktsiooni. Tulemus kinnitas mu kartust: karsklane on meie ühiskonnas kas just lausa naljanumber ja pilkeobjekt, aga ärapöördumist pälviv või vähemalt hämmingut ja küsimusi tekitav isend siiski.

Samas, kui heita pilk rahva arvamusküsitlustele, siis kolmveerand küsitletutest väidab, et alkohol on Eestis terav probleem, millele tuleb lahendust leida. Tõepoolest, kõik me teame, et õnnetussurmad, suitsiidid, mõrvad, kuriteod, ohvriks langemised, suhte purunemine, töö ja sotsiaalse positsiooni kaotus on seotud alkoholi tarvitamise või liigtarvitamisega.

Kurjustatakse riigiga, kes ei rakenda vajalikke piiranguid, kurjustatakse tundmatuga, kes purjuspäi paha teinud, kuid siis, kui kellelgi on endal võimalus olukord õigeks keerata, näiteks kas või alkoholi tarvitanut rooli istumast takistades või karsklast lugupidamisega koheldes, kaob pind jalge alt.

Karsklane ei leia armu ka kirikus, sest lunastust pakkuv sümboolne Kristuse veri on ju vein. On teada, et viimases hädas pöördub nii mõnigi alkohoolik kiriku poole, kuid kroonilise alkohooliku ravitulemused muudab olematuks uus, isegi väga väike annus alkoholi. Isegi alkoholi baasil valmistatud tinktuuri raviannustes tarvitamine või lonks armulauaveini võib alkohoolikul alkoholitungi vallandada.

Teisalt, raske on kirikut veinist võõrutada, sest inimene, sealhulgas koguduse liige, saab kindlama kinnituse, kui lubadusega kaasneb mingi aineline riitus, näiteks maitsev Santorini kirikuvein või arsti juures retsept.

Karsklasi on kaht sorti: need, kes on otsustanud alkoholi mitte pruukida maailmavaatelistel ajenditel, ja need, kes ei joo tervislikel kaalutlustel. Viimased jagunevad omakorda kaheks: endisteks alkohoolikuteks ja nendeks, keda takistab alkoholi tarvitamast kehalise haiguse ägenemise oht.

Tegelikult on «endine alkohoolik» eksitav väljend. Alkoholism ei ole väljaravitav haigus, võimalikud on vaid alkoholivabad perioodid seni, kuni taas hammas verele läheb. Seega on uue alkoholisööstu ärahoidmise eelduseks täielik karskus.

Eestis on hinnanguliselt vähemalt 100 000 alkoholisõltlast. Kui me eeldame, et ühiskond on huvitatud nende ravimisest ja ravitulemuste püsivusest, siis on selge, et meie ümber, meiega samas seltskonnas on suure tõenäosusega inimesi, kelle alkoholist hoidumist peab toetama ja kelle valikusse tuleb suhtuda delikaatselt. Alkoholiravilt naasnute kõige suurem nuhtlus ongi endine seltskond, kes asub kademeelselt kaaslast proovile panema.

Mis võib olla karsklaste tõrjumise, mõneti isegi tagakiusamise põhjus?

Üks võimalikke seletusi on selline. Suure alkoholitarbimisega riigis või ka sotsiaalses grupis on alati neid, kellel on taltsutamatu tung alkoholi järele ja kes soovivad seda realiseerida – korralikult kärakat panna.

Järelejäänud kriitikameel ja eneseuhkus ei ole hästi päri sellega, et keegi jääks tunnistajaks sellele, kuidas joobe sümptomid arenevad idioodistumiseni, kuna alkohol halvab tsivilisatsiooni käigus arenenud kõrgema närvitalitluse. Kainenedes on hea tunda kaaslast enda kõrval sama valu ja vaevaga, teist võrdset, mis enda süütunnet veidi vähendab.

Mida rohkem on grupis alkoholitungiga inimesi, seda suurem on surve teistele. Tuntud on lause sel puhul, kui keegi rind-rinnalt klaase ei tühjenda: «Tõ menja ne uvažaješ!» («Kas sa ei pea minust lugu?»), mis sageli päädib kehalise karistusega «lugupidamatuse» eest.

Leebemas seltskonnas on karsklaste suhtes arvamusi mitmeid: nad on inimesed, kes tahavad olla teistest paremad … nende peale peomeeleolu tekkimisel ei saa loota … veidrikud, kes ei taha korraks kõvaketast tühjaks lasta… kardavad oma tõelist palet näidata, sest viinas on tõde jne.

Ometi tuleb arvestada, et väike naps ei tähenda kõigile mõnusat äraolemist. Ka valge rassi hulgas on muidu täiesti terveid inimesi, kellel puudub või on nõrgalt arenenud fermendi tootmine, mis organismi sattunud alkoholi lagunemisprotsessis tekkivat mürgist ainet atseetaldehüüdi töötleks.

Kollane rass seetõttu alkoholi küüsi nii kergesti ei langegi, sest alkohol tekitab neil vaid mürgistuse, mitte heatujulise lõõgastuse nagu nendel, kellel atseetaldehüüdi lagundamise faas vähese alkoholikoguse puhul kiiresti möödub.

Meie kultuuris on alkohol siiski aine, mida traditsiooni kohaselt pidulikel puhkudel tarbitakse. Kerge alkoholijoove on enamasti nauditav nii endale kui teistele. Siin on aga platsis Murphy seadus, mille kohaselt kõik meeldiv on vähemalt tervistkahjustav.

Kahjuks ei oska teadus määrata, keda ohustab alkoholism ja kes võib juua, ilma et temast alkoholisõltlane saaks. Muidugi on kriteeriume, mis viitavad ohule, näiteks alkohoolikute lastel (halvem veel, kui mõlemad vanemad on/olid alkohoolikud) on enam tõenäosust haigestuda. Riskigrupis on ka need, kes hakkavad alkoholi tarbima enne 21. eluaastat; samuti need, kes joovad sageli, kas või näiteks tööülesannetega seoses.

Hea on, et alkoholism ei ole haigus, mille võid pahaaimamatult sisse hingata nagu gripiviiruse. Kuna alkoholisõltuvus tekib regulaarse tarbimisega, siis on karskus kõige tõhusam vahend sõltuvuse ärahoidmiseks.

Õnneks on meilgi märgata mentaliteedi muutust. Pidulikel koosviibimistel on üha sagedamini juba saabumisel võimalik valida alkoholi, vee ja mahla vahel. Nõnda saab karsklane diskrimineerimata ja oma stiili põhjendamata seltskonda sulanduda.

Airi Värnik: arvamus Kas karsklane olla on lihtne ja hää? // Postimees (2007) 8. jaan., lk. 13.

Rubriigid: Airi Värniku artiklid. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Kommenteerimine on suletud