Kes on alkohoolik

Humanismile püüdlevalt on meie loo peategelast nimetatud kas alkoholismihaigeks või alkoholi- sõltlaseks, robustsemas käsitluses viinatõbiseks, joomariks või “parmuks”. Arvan, et alkohoolik on kõigile arusaadav ja küllaltki neutraalne termin. Kas on aga täpselt teada, milline sümptomite kompleks annab aluse diagnoosida alkoholismi e alkoholisõltuvust kui psühhiaatria valdkonda kuuluvat häiret?

Kultuuriti on mõnuainete tarbimises üsna palju erinevusi. Ometi on eri maade tippteadlased rahvusvaheliselt kasutatavates klassifikatsioonides konsensuse saavutanud. Käesoleval ajal on psüühiliste häirete määratlemiseks kasutusel kaks rahvusvaheliselt tunnustatud klassifikaatorit: Rahvusvahelise Haiguste Klassifikatsiooni kümnes versioon RHK-10 (ingliskeelne lühend ICD-10)ja DSM-4. Esimene neist on Eestis ja paljudes teisteski maades ametlikult kasutatav diagnoosimisjuhis, teine on levinud peamiselt Põhja-Ameerikas ja teaduskirjanduses. Mõlemad klassifikatsioonid kirjeldavad iseseisva häirena ja küllalt sarnaselt nii ainesõltuvuse kui ka ainete kuritarvitamise sündroomi, mille üheks alaliigiks – võrdsena teiste sõltuvust tekitavate ainetega – on viinapiirituse e etüülalkoholi e meile arusaadavas sõnapruugis lihtsalt alkoholi tarvitamine. Eelistan peatuda DSM-IV (1994) diagnostilistel kriteeriumidel, kuna see annab pisut detailsemad juhised RHK-ga võrreldes. DSM-4 lähtuvalt saab alkoholisõltuvust diagnoosida juhul, kui viimase 12 kuu jooksul on esinenud 3 või rohkem järgnemistest sümptomitest:

1. Tolerantsuse e alkoholitaluvuse tõus, mis ilmneb selles, et a) soovitud toime saavutamiseks tuleb tarvitada suuremat annust kui varemalt; b) varasem annus avaldab tunduvalt nõrgemat toimet.

Kommentaar. Teatud joobeastmeks vajalik alkoholi annus suureneb seetõttu, et organism õpib laekuvat mürgist ainet käitlema, n-ö harjub. Seega ei ole “palju kandmine” tervise ja tugevuse näitaja, vaid viide, et alkoholi rohke tarvitamise toimel on arenenud üks alkoholisõltuvuse sümptomitest tolerantsi tõus. Alkoholitaluvus sõltub ka kehakaalust, soost ja east. Diagnoosimisel on tähtis lähtuda konkreetse inimese taluvuse muutustest ajas. Jätkuv rohke alkoholi tarvitamine kurnab välja organismi kaitsejõud ning tekib vastupidine nähtus – staažikas alkohoolik jääb purju juba poolest pudelist õllest.

2. Võõrutusnähud a) esineb alkoholile tüüpiline võõrutussündroom; b) võõrutusnähtude leevendamiseks kasutatakse uut annust alkoholi.

Kommentaar. Alkoholi võõrutusnähtudeks, rahvapäraselt pohmeluseks või kassiahastuseks nimetatu, on pärast joomist esinev halb enesetunne, nõrkus, väsimus, peavalu, suu kuivus, higistamine, oksendamine, südamekloppimine, närvilisus ja käte värisemine või värisemine üle kogu keha. Kehaliste sümptomite kõrval esinevad ka psüühilised – süü, häbi, alaväärsustunne ja masendus. Nimetatud sümptomid esinevad ka mittesõltlasel mürgistusnähtudena suure hulga alkoholi tarvita- misel. Elu esimesed alkoholi pruukimised kutsuvad üldjuhul juba varsti pärast alkoholi joomist esile ränga iivelduse ja oksendamise, mis kaitsemehhanismina evakueerivad mao sisu koos seal veel leiduva alkoholiga. Alkohooliku oksendamine jääb järgmisse hommikusse ja on erilise iivelduseta vähese limase eritusega maokramp. Oluliseks diagnostiliseks kriteeriumiks on asjaolu, et mitte- sõltlane ei talu võõrutussümptomite ilmnemisel alkoholi lõhnagi, alkohoolik aga ei saa “tervist korda” enne, kui ta on “peaparandust”, st teatud annuse alkoholi saanud.

3. Alkoholi tarvitatakse suuremal hulgal või pikemat aega, kui algselt planeeriti. 4. Jätkuv realiseerimata jääv kavatsus või ebaõnnestunud katsed vähendada joodava alkoholi hulka või lõpetada alkoholi tarvitamine. 5. Suur osa ajast kulub alkoholi hankimisele, joomisele ja selle mõjust toibumisele. 6.Töö, vaba aja ja enese vormis hoidmisega seotud olulised toimingud jäetakse alkoholi tarvitamise tõttu osaliselt või täielikult unarusse. 7. Alkoholi tarvitamine jätkub vaatamata selle tarvitamisest põhjustatud püsivatele või korduvatele füüsilistele ja psüühilistele probleemidele.

Kommentaar. Sümptomid 3.-7. annavad tunnistust alkoholismi hilisemas staadiumis tekkivast isiksuse allakäigust: tahtejõu langus, huvide ringi kitsenemine ja kontsentreerumine alkoholi tarvitamisele, millele lisanduvad vaimne nürinemine ja taktitus, sageli ka jõhkraks muutumine. Alkohoolik ei ole usaldusväärne partner, ta salgab ja valetab, leiab põhjendusi joomisele, ta ei hooli enam oma perekonnast, tööst, oma tervisest ja tulevikust. Nimetada tuleb ka joobes oleku aja kohta tekkivaid mälulünki. Eriti halb on see, et alkoholisõltlane ei märka ega tunnista oma muutumist. Arusaamine olukorrast oleks aga esimene samm paranemise poole. Samas tuleb tõdeda, et alkoholism on krooniline haigus, paranemisperioodidele võib järgneda tagasilangusi.

Alkoholi kuritarvitamine on kergem häire kui sõltuvus ja selle olemust on defineeritud küllalt ebamääraselt. Kuritarvitamine/väärtarvitamine võib, kuid ei pruugi eelneda sõltuvusele. Mõnedel indiviididel areneb sõltuvus küllalt kiiresti ilma eelnevalt diagnoositava kuritarvitamiseta. On inimesi, kes võivad pikka aega tarvitada alkoholi kuritarvitamise tasemel, ilma et neil areneks sõltuvus. Kurbloolus on selles, et me ei oska prognoosida, kellele saab alkoholi tarvitamine saatuslikuks ja kes võib seda teha ilma drastiliste tagajärgedeta.

DSM-4 järgi saab määratleda alkoholi kuritarvitamist järgmiselt: alkoholi tarvitamise viis, mis viib kliiniliselt olulise kahjustuse või distressini. Kuritarvitamist saab diagnoosida, kui eelnenud 12 kuu jooksul on esinenud üks või rohkem järgmistest tunnustest: 1. Korduv aine kasutamine, mis põhjustab rollihäireid tööl, kodus või koolis, nagu töökollektiivi- või pereliikmena oma kohustuste hooletusse jätmine alkoholi tõttu, töölt või koolist puudumine. 2. Korduv kehalise tervise ohtu seadmine, näiteks purjuspäi autojuhtimine, masinate või mehhanis- midega töötamine. 3. Alkoholi korduva kasutamisega seotud õiguslikud probleemid, näiteks purjusolekust tingitud arest. 4. Alkoholi tarvitamise jätkamine vaatamata korduvatele ja püsivatele häiretele sotsiaalsetes inimestevahelistes suhetes, nagu alkoholi tarvitamisest tekkinud ebakõlad abikaasaga või olme- rüselused ja kaklused. Võrreldes alkoholisõltuvusega ei esine kuritarvitamise korral alkoholitaluvuse muutusi, võõrutus- sündroomi ega ka tungi tarvitada alkoholi.

Nimetatud klassifikatsioonides ei esine kriteeriumina alkoholi tarvitamise sagedus ega konkreetne hulk. Soome kolleegide hinnangul (2000. aastal Medicina väljaandena ilmunud kogumiku eestikeelne tõlge “Psühhiaatria” lk 348) on alkoholi liigtarvitaja määrang järgmine: tööealine mees, kes tarvitab üle 24 restoraniannuse (280g absoluutset alkoholi e 625 g viina) või naine, kes tarvitab üle 16 restoraniannuse (190 g absoluutset alkoholi e 475 g viina) nädalas või mees, kes tarvitab korraga 7 või rohkem ja naine, kes tarvitab 5 või rohkem restoraniannust alkoholi korraga. 1 annus on eri maades pisut erinev. Annuse arvutamisel lähtutakse kokkuleppeliselt teatud hulgast absoluutsest alkoholist, s.o 96-kraadisest etüülalkoholist ehk viinapiiritusest. Ülaltoodus on üheks annuseks arvestatud 11,6 g absoluutset alkoholi. Arvutustes võib kasutada ühe annusena keskmiselt 10 g absoluutset alkoholi, millele vastab üks pudel õlut või 120 g naturaalveini või 80 g kanget veini või 40 g viina.

Kes on alkohoolik. // Sotsiaaltöö (2003) nr. 1, lk. 24-25.

Autor: Airi Värnik

Rubriigid: Airi Värniku artiklid. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Kommenteerimine on suletud