Alkoholiõud: Kohtupsühhiaatri sisemonoloog selgitavate märkustega

Jälle kotis kolm mõrvatoimikut. Ei tea, mitu mõrtsukat küll elu jooksul on läbi katsutud, läbi räägitud (kui õpiku väljendit kasutada: võetud psühhiaatriline intervjuu).  Üks sümpaatse välimusega mees on koridoris (konvoi kogub eeluurimisisolaatori kambrites kokku kohtupsühhiaatrilisele ekspertiisile suunatud ning need jäävad ekspertiisikabineti ette koridori ja boksidesse oma järge psühhiaatrite ette astumiseks ootama). Ei tea, kas on tekkinud mõni uus uurija või on ta ikkagi ekspertiisialune. Ammuks see oli, kui üht äsja tööle võetud uurijat ooteboksi tahtsin toppida? Sellest ajast, mil kurjategijatel enam pead paljaks ei pöeta (et tunnistajatel kohtus äratundmisega vähem raskusi oleks) ja nad oma riietes käivad, ei olegi neil pealtnäha mingit kurjakuulutavat märki küljes. 189 ja 201/3 järgi süüdistatavad tuleb muidugi välja arvata, nende pundunud nahaalune kude, laienenud kapillaarid, tühi pilk ja spetsiifilise kähedusega hääl annavad etülismi diagnoosi juba 20 sammu pealt kätte. Vaat kus lugu, see kena mees on koguni sajane (ENSV kriminaalkoodeksi paragrahv 100 — «Tahtlik tapmine»)! Täiesti sile aga ise lapsetapja, oma lapse. Vaatab selgete hallide silmadega otsa ja näos pole jälgegi Lombrosost (Itaalia psühhiaater ja kriminoloog, kes lõi eksiõpetuse sünnipärasest kuritegelikkusest, mis on äratuntav välimuse järgi). Mis ta toimikus ongi? 36 aastat vana, abielus, neli last, tööiseloomustus positiivne, töökohti  ei vaheta, varem kohtu poolt karistamata, kainestusmajas pole olnud, keskharidus. Abikaasa seletusest: kaksteist aastat kooselu, muidu hoolitsev, abivalmis, joob harva, kuid joobes noriv, agressiivne. Paaril viimasel aastal joomine sagenenud, purjuspäi peksnud lapsi ja naist. Sellest naisel harjumus naabrite poole joosta, kui mees taarudes ja mõmisedes kodule läheneb. Ka seekord. Kuid viiekuulist beebit hällist kaasa võtta ei märganud. Kui jauramishääled vaibusid ja magamisnorinat kuuldus, julges ema lastega taas koju tulla. Mees lamas põrandal, põrandal lamas ka surnud beebi. Praegu mäletas isa vaid seda, et oli joonud pärast tööd sõprade seltsis umbes pool liitrit viina. Hilisemad sündmused olid mälust kustunud. Isal ja lapsel esinevate vigastuste iseloom järgi oletasid kohtumeditsiini eksperdid, et isa oli, laps süles, toas ringi kakerdanud, temaga mööbliesemete vastu ja põrandale kukkunud (isa rindkerel oli lapse keha suurusele vastav verevalum). Kainenemisest saadik oli isa tegelnud ainult sellega, et meenutas kuriteopäeva iga hetke, iga mõtet, iga võimalust, mis oleksid ta napsisõprade ringist eemale viinud. Aja vool on halastamatu. Tagasi võtta ei saa midagi. Võtame järgmise. Välisvaatlusel ei taba midagi ebameeldivat. Korrektse käitumisega, maitsekalt riietatud, adekvaatse miimikaga, korrapäraste näojoontega, tarkade silmadega, normaalse väliskõrva ehitusega, ovaalse sõrmeküüneplaadiga. Toimikust nähtub, et haridust on 9 klassi, abielus, kaks last, hinnatud töömees, ühiskondlikult aktiivne, üks halduskaristus purjuspäi avalikus kohas viibimise eest. Nüüd läheb mõrtsukana kohtu alla. Miks? Kahe teineteisele võõra mehe kohtumiseni oli jäänud kaks tundi. Surma saanud mehe tegevuse kohta on andmed napid. On teada, et ta oli heasüdamlik ja seltsiv. Seekord lahkus lõunatunnil töölt, lubas teha „pisikese”. Kui surma hetkeni oli jäänud veel 20 minutit, kohtas ta mõrtsukat. Meie ees istuva mehe lugu oli järgmine. Kuriteopäev oli tal töölt vaba —kaugõppekoolis õppimiseks. Eelmisel õhtul restoranist koju ei jõudnudki, ka kooli ei läinud. Meel oli mõru, pahandused käegakatsutavas kauguses. Enne kojuminekut otsustas töö juurde minna, tegi kaasa «rublase ringi». Pitsi juures hakkas klaarima vanu arveid, läks veel mõrumaks. Koduteel linnaäärsel tänaval nägi meie uurimisalune üht meest siksakiliselt tulevat, peedipudel peos ja laulujoru suus. Hõikas uurimisalust juba kaugelt, kutsus sõbraks, tahtis koos juua. Sel ei olnud tuju, peletas võõra mitmel korral eemale, lõpuks haaras temalt pudeli ja viskas võssa. See oli kakerdajale liig, ta kutsus «solvaja» võitlema. Mis seal suurt võidelda oli, nääpsukese ja vaaruva mehega. Ühe korra äigas rusikaga vastu lõuga ja läks edasi, aimamata, et on tapnud . . . Lahanguprotokollis märgiti surma põhjusena seljaaju kaelaosa vigastus, mis osutus surmavaks just seetõttu, et hukkunu põdes lülisamba osteohondroosi. Ühele mehele maksis selle päeva joomine elu, teisele vabaduse ja eluaegsed süümepiinad. Ei olegi peaaegu toimikut, kus ohver või kurjategija poleks viinauimas. Siin ta nüüd istub, see vananev mees. Passirežiimi kuritahtliku rikkumise tõttu mitmel korral kinnipidamiskohas viibinud, ravi- ja tööprofülaktooriumist tulnud ja sinna läinud (hilja!). Seekord läheb üliraske kehavigastuse tekitamise pärast kohtu alla. Tema lugu on niisugune. Süüdistatav ja temale vääriline paariline, naisterahvas, arvasid juhututvusest (üksteise nimegi ei teatud) teineteist leidnud olevat, panid samas rahad kokku, said leivad ühte kappi ja suurest rõõmust 12 pudelit viinagi lauale. Hakkasid kahekesi jooma. Kolmanda päeva õhtuks, kui veel viimane pudel pooleli, oli kooselu ebaõnnestunuks kuulutatud ja mees lõi naisele leivanoaga kõhtu. Ei mäletagi, mille eest.  Kumbki ei mäleta, millest pahandus tuli. Poleks löömistki mäletanud, kui kõhuhaav poleks naist nii kõvasti oigama sundinud, et naabrid neljanda päeva hommikul tulid, miilitsa ja kiirabi kutsusid.

Kuidas oskaks küll kõike seda inimestele sõnumiks vormida, et terav, üdini tunnetatud alkoholiõud tee peal kaduma ei läheks? Kui elu käib tavalist rada, tundub alkoholismi vastane propaganda tüütu ja tühisena, isegi nukralt naljaka võitlusena tuuleveskitega. Pealegi ei huvita  napsimaiaid põrmugi teated tema sisemuses alkoholi mõjul asetleidvatest protsessidest. Neid jätavad ükskõikseks pildid maksarakkude rasvdüstroofiast ning südamelihase kaalu kahekordistumine. Aga sõnumi peaks ju edasi andma. Kuidas? Võib-olla näen ma iga päev alkoholiõudu liiga suures kontsentratsioonis? Aga ei. Tänavatel tuigerdavad juba naised ja kooliväljakäikudest leitakse tühje veinipudeleid.

Parajuse probleem? Mitte igaühele ei ole see jõukohane. Mitte igas olukorras ei toimi. Kui meenutada neid kaht meest trepil, kellest mõlemad olid vaid kerges joobes, kuid just sellest tingituna ületähtsustasid küsimuse, kas üks neist möödumisel mitte rohkem ruumi enda alla ei võtnud, kui teisele jäi. Väikese müksamise ja tõuklemise järel sai ühest neist mõrtsukas ja teisest laip (tasakaalu kaotanu kukkus ja lõi pea vastu radiaatorit lõhki). Mitu grammi pidanuks vähem võtma, et kriitikameel oleks säilinud? No nii, üks tööpäev on jällegi seljataga.

Alkoholiõud: Kohtupsühhiaatri sisemonoloog selgitavate märkustega. // Sirp ja Vasar (1985) nr. 16, lk. 12-13.

Autor: Airi Värnik

Rubriigid: Airi Värniku artiklid. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Kommenteerimine on suletud