Passiivsest joomisest ehk üleskutse sallimatusele

Alkoholiprobleemi mõtestamine erinevatel ajastutel on olnud muutuses. Kuna tegemist on mitmetahulise sõltuvusprobleemiga ei ole olemas ühiskonda ega ajastut, mil mingi meetodiga oleks suudetud seda täielikult kontrolli alla saada. Kui märkimisväärne osa ühiskonna liikmetest hakkab tarbima ühte meelimuundavat ja sõltuvust tekitavat ainet, siis ka kõige parema tahtmise juures, on selge, et oluline osa sellest ühiskonnast satub selle ainega konflikti.

Nii on seda proovitud erineval viisil lahendada. Ära tuleb ka märkida, et ühiskondades on alati olnud need osapooled, kes lahendamisest ei olegi huvitatud. Grupp kodanikke kes, kas juba tulenevalt oma sõltuvusest või mässumeelsusest riigi vastu, ei ole tahtlikud alluma kehtivatele reeglitele ning muidugi tööstus, kelle jaoks võimalikult suur läbimüük on omaette eesmärk.

Alates 1880. aastatest, kuni 20. sajandi keskpaigani pöörati tähelepanu purjusolemisele ning tegeleti peamiselt perekondade kaitsmisega. Tegemist oli nii USAs kui ka Põhja-Euroopas tugeva karskusliikumise perioodiga.

Umbes 1950. aastatest liikus fookus aga nähtusele, mida nimetame alkoholismiks. Keskenduti alkoholi liigtarvitajatele, alkoholipoliitika muutus liberaalsemaks, kuna ei usutud, et need piirangud joodikuid mõjutaksid. Alkoholismi vaatenurk muutus väga populaarseks, kuna seda püüti lahendada ravi, mitte aga suuri ühiskondlikke lõhesid tekitava regulatsiooniga. Kui varasemal perioodil oli keskmes joobes inimese tehtud kahju teistele inimestele, siis nüüd suunati pilgud kahjule, mida alkohoolik tegi valdavalt iseendale.

1975. aastast tõusis pinnale rahva tervise perspektiiv, mil keskenduti alkoholi tarvitaja terviseprobleemidele. Alkoholipoliitikas soovitati küll piiravaid regulatsioone, kuid tegelikkuses jätkus läänemaailmas liberaliseerumine ning kahjud kasvasid.

1990. aastatel pöörati teadusmaailmas olulist tähelepanu sõltuvuse mõistmisele ja selle põhjuste avastamisele. Otsiti mehhanisme, mis selgitaks, kuidas alkoholi mõju ajule toob endaga kaasa sõltuvuse. Uudised lubasid peagi saabuvat läbimurret sõltuvuse mõistmiseks ja selle raviks.

Viimastel aastatel on maailma juhtivad uurijad hakanud tähelepanu taas pöörama teistele tekitatud kahjule. Harm to others või nagu Inglismaa peaarst dr. Liam Donaldson 2009. aasta märtsis ütles «kätte on jõudnud aeg termini passiivne joomine kasutamiseks». Sama mõtet on väljendanud ka mitmed kõrged WHO ametnikud ning termin “passiivne joomine” on ka näiteks Norra riiklikus alkoholistrateegias sees.

Passiivne joomine
Tubakapoliitikasse tõi olulise pöörde just passiivse suitsetamise mõiste. Saadi aru, et kellegi tossutamine ei olegi ainult tema isiklik asi, vaid mõjutab negatiivselt ka teisi. Näiteks 2010. aastal Rootsi rahastatud uurimuse kohaselt suri maailmas passiivse suitsetamise tagajärjel umbes 603 000 inimest aastas, mis on tervelt 1% kõigist surmadest. Suitsetamise tagajärjel surevad inimesed, kes ise ei suitseta. On täiesti absurdne võidelda kellegi õiguse eest ennast ise kahjustada, kui sellega kaasnevalt saavad märkimisväärselt kahjustatud ka teised, kes omal vabal valikul sellest kahjust muidugi hoiduksid. Sellele sallivusele ongi piirid tõmmatud. Iirimaa eestvedamisel alustati suitsetamise kõrvaldamisega avalikest ruumidest, Austraalia eeskujul eemaldatakse tubakatoodete pakkidelt igasugune reklaamitoimeline kujundus ja info, keelustatud on tubakareklaam ja näiteks Soome on väljendanud, et nende poliitika eesmärgiks on 2040. aastaks olla täielikult tubakavaba maa.

Kas arusaadava passiivse suitsetamise mõiste kõrval on passiivse joomise kontseptsioon ehk liiga kunstlik? Milles see siis ikkagi väljendub? See ampluaa on tegelikult veel palju laiem ja mitmekesisem.

Alkoholi tarbinu istub autorooli ja teeb avarii, mille tulemusena suvaline vastusõitja hukkub. Hukkunu oli passiivse joomise ohver.

Naine joob raseduse ajal. Joodud alkohol läbib platsentat ning veel sündimata lapse areng saab etanooli mõjul kahjustatud. Sündiv laps kannab passiivse joomise tagajärjel eluaegseid ja pöördumatuid kahjustusi.

Noored on peol. Noormees joob kaugelt liiga palju ning ebakaines olekus vägistab neiu, kes kannab endaga seda traumat elu lõpuni.

Su naaberkorteris peetakse hilisõhtul lärmakat pidu. Nemad joovad, kuid sinul valutab pea ja homsel tööpäeval oled magamata ööst unine. Sa oled olnud passiivne jooja.

Selliseid pilte võib kujutama jäädagi. Keegi tarvitab alkoholi, kuid kõige suurem kahju ei olegi mitte tarvitaja maksale tehtud, vaid peamiselt kannatab keegi, kes ennast ise sellesse pilti ei ole asetanud.

Väga sageli on nendeks kannatajateks lapsed, kes kogevad vanemate joomise tõttu hooletussejätmist, füüsilist ja emotsionaalset vägivalda, sotsiaalset degradeerumist ning ka lihtsalt negatiivset eeskuju, mis olulisel määral mõjutab nende isiksuse arengut.

Me oleme salliv ühiskond. Võib liialdamata öelda, et me oleme sallinud purjusolemist. Mis seal salata, naerame ju selle peale, kui üks nokastanud mees midagi koomilist teeb. Me oleme aastaid sallinud liberaalset või periooditi olematut alkoholipoliitikat, mis on muutnud alkoholi väga odavaks, kergelt kättesaadavaks ja massiliselt reklaamituks ning mille tulemusena põlvkond põlvkonna järel leiab ennast taas ühest ja samast kohast – kimpus pudeliga.

Kuid ennetatavat ja teistele tekitatud kahju ei saa sallida. Mitte keegi ei tohi kannatada teise käitumise pärast. Inimesed, kelle joomine tekitab teistele kahju, ei tohiks juua. Asutused, poed-baarid-ööklubid, mis võimaldavad inimestel end juua olukorda, kus vastutustundest ei saa rääkidagi, peavad hakkama kandma vastutust. Palju saab selleks ära teha riikliku regulatsiooni ja järelevalvega. Kuid mitte kõike. Kogukonnad ja indiviidid peavad hakkama vastutama ja olema vajadusel ebatolerantsed!

Lauri Beekmann
Eesti Karskusliidu esimees

Artikkel avaldati erinevates Eesti maakonna ajalehtedes. 

Eesti Karskusliidu passiivse joomise teemalist projekti rahastatakse Norra toetuste ja Sotsiaalministeeriumi abiga.

Rubriigid: Arvamused. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Kommenteerimine on suletud