Alkohol ja kuritegevuse ohvrid

Tallinki kõrge ametniku sõnavõtt mõned ajad tagasi alkoholi tarvitamise ja vägistamise seostest tekitas nii kodumaises kui ka rahvusvahelises meedias tulise arutelu ja ka osaliselt hukkamõistu. Kui teemapüstitus jättis mingigi mulje, et purjusolek võib anda agressori teole osalisegi õigustuse, siis hukkamõist on loomulikult kohasem reaktsioon. Selle seisukohavõtu oluliseks probleemiks oli kindlasti ka Tallinki ja teiste sarnaste äriühingute huvide konflikt. Ühelt poolt sõltub nende majanduslik kasum klientide alkoholi tarvitamise hulgast, teisalt ei tahaks ka nemad näha alkoholi tarvitamisega seotud kahjusid.

Probleemi alkoholiga on tõstatanud ka peaaegu igapäevased meediasõnumid uppumistest ja liiklusõnnetustest. Järjepidevalt kordub stsenaarium: inimesed napsitavad veekogu lähedal, purjutamise tulemusena ohutunne nõrgeneb, minnakse ujuma ja “pidu” lõppeb uppumisega.

Kuid vaatame nüüd pilti laiemalt ning neutraalselt pinnalt. Esmalt tahame rõhutada, et agressori tegevusele ei ole mitte mingit vabandust ega õigustust. Ohvriks langenud inimese mitte mingisugune käitumine või olek ei anna kellelegi luba mingisugusekski ründeks. Õigustust ei ole, välja arvatud jõu kasutamine enesekaitse motiivil.

Kuriteoennetusest lähtudes on vaja tunnistada mõningaid fakte. Alkoholi ja kuritegevuse seoste uuringud, mida on kriminoloogias ja sotsioloogias küllalt palju tehtud, asetavad alkoholi ja kuritegevuse tugevalt kokku.

Suur osa kuritegusid pannakse toime alkoholijoobes, samuti küllalt suur osa kuritegude ohvriks langenuist on olnud joobeseisundis. Alkohol suurendab järsult tõenäosust, et selle liigtarvitajast võib ühel hetkel saada kurjategija, ning samamoodi suurendab see võimalust, et purjus inimene langeb teise kurjade kavatsuste ohvriks. See ei ole kuritegude õigustus, sellega lihtsalt konstateerime fakti. Alkoholi tarvitamine on riskifaktor, mis suurendab märkimisväärselt võimalust, et kuritegu sooritatakse ning järelikult saab keegi ka ohvriks. Alkoholi eemaldamine sellest pildist ei välista loomulikult kuriteo võimalust, kuid vähendab selle tõenäosust siiski märkimisväärselt. Möödunud aastal Norras avaldatud uurimuse kohaselt oli vägistamisjuhtude korral 8 ohvrit 10-st alkoholijoobes, kusjuures keskmine joobeaste oli 1,7 promilli. Aastatel 2003–2010 teste läbi viinud dr Cecilie Hagemanni sõnul on naine sellises olukorras lähedal teadvusetule olekule, seda eriti noorte naiste puhul, kes ei ole alkoholiga harjunud.

Legaalne aine alkohol on selgelt kõige enam kasutatud kohtinguvägistamise (date rape) toimepaneku vahend. Alkohol suurendab ohvriks langemise ohtu muidugi ka meeste ja teiste kuriteoliikide puhul. Aprilli keskel avaldas ÜRO Narkootikumide ja Kuritegevuse Amet (United Nations Office on Drugs and Crime) raporti mõrvadest, mille kohaselt toimus 2012. aastal 437 000 mõrva. Raport toob välja, et alkoholi ja teiste uimastavate ainete tarvitamine suurendab oluliselt kuriteo riski. Näiteks Eestis tapmistest ligi pool pannakse toime joobes isiku poolt. Tüüpiline Eestis toimuv tapmine leiabki aset joomingu käigus või vahetult selle järel. Soomes oli aastatel 2003–2006 82% mõrva sooritanutest alkoholijoobes. Rootsis olid umbes pooled mõrvaritest joobes. Uurimus viitab ka sellele, et mõrvade arvu erinevus Soomes ja Rootsis võib olla seletatav suurel määral just alkoholi tarvitamise erinevustega. Soome uurimus aastatest 2002–2010 näitas, et intiimsuhetes olevate partnerite mõrvades oli 73% meessoost kuriteo sooritajad ning 77% naissoost kuriteo sooritajad mõrva toimepanemise hetkel alkoholijoobes. Samuti tuli välja, et 62% meesohvritest ning 77% naisohvritest olid alkoholijoobes. Alkoholi kuritarvitamisel on ka tugev seos perevägivallaga. Lääne politseiprefektuuris mõni aasta tagasi läbi viidud analüüs näitas, et üle 80% politseisse teatatud perevägivalla juhtumitest olid sellised, kus tülitsejatest vähemalt üks pool oli alkoholijoobes.

Joovet ei saa kurjategija juures mingiski kontekstis vaadata kunagi kergendava asjaoluna, kuigi meie ühiskondlik hinnang kaldub seda sageli tegema. Purjus inimeste mõtlematute tegude üle, kui nendega ei kaasne hetkel raskeid negatiivseid tagajärgi, kiputakse sageli lihtsalt muigama. Inimesed ise suhtuvad oma joomase peaga tehtud “vägitegudesse” olulise leebuse ja eneseõigustusega. “Kaine peaga oleks olnud jube piinlik, aga ma olin ju purjus…” Purjujoomist peaks siiski vaatlema raskendava asjaoluna, enda asetamist ettekavatsetult olukorda, kus kaotatakse enesekontroll ning võime oma tegusid suunata nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt ja eetiliselt.

Üldise alkoholi tarvitamise taseme vähendamine on üks olulisemaid tahke kuritegevuse vähendamisel. Mõnevõrra muudab aga kuritegevuse taseme langetamise ja alkoholi tarvitamise vähendamise riiklike eesmärkide saavutamise raskemaks selle aasta keskpaigas toimunud alkoholipoliitika liberaliseerimine, kui 1. juulist hakkas kehtima uus korrakaitseseadus, mis legaliseerib avalikus kohas alkoholi tarvitamise. Seadus toob sisse vaid mõningad avalikus kohas alkoholi pruukimise piirangud, millest olulisim on, et napsitamine ei tohi teisi häirida. Kuid mõiste häirimine on väga subjektiivne ja kutsub esile vaidlusi: see, mis ühele on häiriv, ei ole teisele seda mitte. Kas napsitamine oli häiriv või mitte, selle määramine on kohalekutsutud politseinikule raske ülesanne. Vastumeetmena on kohalikel omavalitsustel lubatud oma määrustega luua napsitamist keelavaid tsoone. Selles osas on silma paistnud Pärnu linnavalitsus, mis aga on esile kutsunud vastandlikke reaktsioone.

Oma suhtumise muutmine purju joomisse ja purjus olevate inimeste seltskonda on oluliseks isiklikuks sammuks kuritegevuse ja selle ohvriks langemise vähendamise osas. Sellises kultuuriruumis, nagu meie elame, kus kuni 90% täiskasvanutest tarvitab mingil moel alkoholi, on üsna loogiline ja omane, et me kujutame vaba aja veetmist, meelelahutust ja stressi maandamist kontekstis, mis sisaldab alkoholi tarvitamist ja meie geograafilises piirkonnas kogustes, mis tähendab sageli, kaugelt liiga sageli, purjujoomist. See kontekst on üldisele ühiskondlikule normile osutunud vastuvõetavaks ja sallitavaks. Võib-olla kõrvalseisjad mõistavad selle vaikselt hukka, kuid samas siiski sallivad.

Võrdleme seda ühe spordialaga. Kaklused hokis on teada ja tuntud tegevused. Peaaegu ainulaadne nähtus spordimaailmas. Kas see on spordialale probleemiks? Osaliselt justkui on. Tegemist on ju keelatud käitumisega ja sellele järgneb alati mingi karistus. Kuid samas on need vägivaldsed juhtumid, kus suured spordi “gladiaatorid” üksteiselt mõõtu võtavad, osa, mis selle ala paljudele atraktiivseks muudab. Karistatakse küll, kuid mitte piisavalt karmilt, et ennetada järgmisi juhtumeid. Kui vägivallast hokis tõesti tahetaks lahti saada, siis küllap ka saadaks. Paistab, et ei taheta…

Sama olukord tundub mitmes mõttes olevat alkoholi tarvitamise ja sellega seonduvaga. Mõistame ühelt poolt hukka, kuid samas lubame alkoholi reklaamimist, odavaid hindu ja äärmiselt hõlpsat ja laialdast kättesaadavust. Selles pildis on selge ebakõla.

Milleks oleme aga isiklikul tasandil valmis, et oma turvalisust tagada? Viibides kriminogeenses piirkonnas, kas parkides auto, eemaldame autost nähtavalolevad väärtuslikud asjad, et ennetada ohvriks langemist? Kas suvilast või ka kodust lahkudes ikka kontrollime, et aknad oleksid suletud ja uksed lukus? Kas hoidume hilisõhtustel tundidel jalutamast piirkondadeskus, kus liiguvad purjus inimesed ning on tõenäoliselt suurem oht sattuda ründe või konflikti ohvriks? Kas hoidume seltskonnast, kus füüsilise konflikti tekkimise tõenäosus on suur? Kas hoidume purjujoomisest, et mitte sattuda olukorda, kus väheneb meie suutlikkus enda olukorda kontrollida ning kus võime osutuda kergeks saagiks pahatahtlikule osapoolele?

Kui oleme valmis sel moel omalt poolt konfliktist hoiduma, vähendame oluliselt ohvriks sattumise võimalust, kuigi elimineerida seda võimalust ei suuda me 100%-liselt mitte kunagi. Kui inimene suhtub hoolimatult oma turvalisuse tagamisse ning asetab ennast olukordadesse, kus ohvriks langemise võimalus on suur, käitub riskeerivalt, siis küsimus, kas ta kannab osaliseltki süüd, on midagi, mille üle meie ei soovi hetkel arutada. Oluline on mõista ja tunnistada, et meie võimuses on riske vähendada ja me peaksime seda võimalusel tegema.

Sama peaksid tegema ka riik, omavalitsus ja ühiskond tervikuna: elimineerima või vähemalt vähendama olukordi, kus inimesed võivad sattuda kuriteo ohvriteks, olgu siis tänavavalgustuse, ühistranspordi või organiseeritud korravalve kaudu.

Alkoholiga seotud kahju on teoreetiliselt 100% ennetatav. Osa alkoholiga seotud kahjude vähendamise võimalustest on indiviidide, osa kohaliku omavalitsuse ja osa riigi ning laiema ühiskonna käes. Ennetatava kahjuga leppimine ning mitte-midagi-tegemine ei tohiks olla aktsepteeritav.

Uno Traat, kriminoloogia õppejõud
Lauri Beekmann, Eesti Karskusliidu esimees

Rubriigid: Arvamused. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Kommenteerimine on suletud