Lauri Beekmann: Keelualade seadmisest lastele

Iga vastutustundlik lapsevanem annab oma parima, et hoida oma lapsi ohu eest. Sama peaks puudutama ka halbade mõjutajate osas. Me peaksime kaitsma oma lapsi telesaadete, arvutimängude ja teatud muusika eest, mis võivad kahjulikult mõjutada lapse arengut.Lapsed ei tohiks ka mängida mänguasjadega, mis muudavad vägivalla ja tapmise mänguliseks ja tavaliseks. On ju iseenesest mõistetav, et lapse isikuomaduste kujunemisel mängivad olulist rolli ka kõik need välised mõjutajad, mis pealegi sisustavad sageli nii olulise osa lapse päevast. Ka Lastekaitse seadus ütleb näiteks, et “Eesti Vabariigis on keelatud toota ja müüa mänguasju, mis imiteerivad inimeste ja teiste elusolendite hävitamise vahendeid.” Kahjuks on selliseid mänguasju meie lastepoodides väga palju.

Asi ei ole keelamises vaid laste heaolus ja turvalisuses. Samal põhjusel ei tohiks laps viibida kohtades ja olukordades, mis võivad talle negatiivselt mõjuda. On ju vast kõigile loogiline, et alaealise lapsega ei ole kohane näiteks minna kesköö paiku vanalinna baari. Isegi kui kaine ja tähelepanelik lapsevanem on juures. See ei ole õige ja terve keskkond lapse jaoks. Liiga sageli kujundame me lapse elu vastavalt oma harjumustele ja normidele. Lapsevanemaks saades see perspektiiv muutub. Peaks muutuma.
Ühiskond koosneb perekondadest ja selle eesmärgiks peaks olema perekonna ja nendes kasvavate laste kaitsmine. Luues võimalikult turvalise keskkonna, seega lapsevanemat aidates ja toetades. Meie ühiskondlikke norme sätestav seadusandlus peaks lähtuma sellest ühisest ja pealekasvule keskenduvast väärtushinnangust. Ühiskonna asi on näiteks garanteerida WHO Euroopa Alkoholiharta eetilistes põhimõtetes nimetatud eesmärk: “Kõigil lastel ja noorukitel on õigus kasvada üles keskkonnas, mis on kaitstud alkoholitarbimise negatiivsete tagajärgede eest.” See ei saa olla ainult lapsevanema kohustus, sest mis saab nendest lastest, kelle vanemad on alkohoolikud? See kohustus on pandud ühiskondadele, laiemale tervikule. Ning töötades nende kõige abitumate kaitsel ja toetades lapsevanemaid nende laste kasvatamisel ongi ühiskonna kohustuseks määratleda kõigile kehtivad reeglid, mis teatud juhtudel võivad üksikinimese perspektiivist vaadates paista mõistusevastased ja diskrimeerivad.
Alkoholi tarvitamise keeld avalikes kohtades oli absoluutne seadus. Selle eesmärgiks oli välistada alkoholi tarvitamisega seotud kahjud aladel, mis on kõigile avatud. Kõigile, ka lastele. Olen esimeste seas tunnistamas, et see seadus ei toiminud. Suur osa inimestest vilistas sellele normile ja kahjuks ei ole Eesti Politseil ka ressursse, et probleemiga piisavalt tegeleda. Kuid esiteks oli sellel seadusel siiski ka oluline deklaratiivne toime. See sõnastas ühiskonnale, mida me peame õigeks ja mida valeks. Alkohol ei ole tavaline kaup, tegemist on meeli muundava närvimürgiga. Seadus ütles, et psühhoaktiivseid aineid tarvitavad inimesed ei tohiks viibida avalikes kohtades. Punkt.
Teiseks, andis see seadus tähtsa kuritegusid ja kahjusid ennetava võime. Politsei sai alkoholi tarvitavad inimesed avalikust ruumist eemaldada ja/või suunata keskkonda, mis selleks mõeldud on.
Alates 1. juulist kehtima hakanud Korrakaitseseaduse kohaselt saab aga politsei sekkuda alles juhul, kui kellegile on kahju juba ära tehtud. Olgu siis tegemist rahu rikkumise, füüsilise vägivalla või vandalismiga.
Avalikes kohtades alkoholi tarvitamise lubamisega anti kummaline ja arusaamatuks jääv sõnum. Isegi osa alkoholitööstusest on öelnud, et selline muudatus ei ole tervitatav.
Alkoholi tarvitamist ei tohiks keelata. Muidugi mitte. Kuid see peaks põhimõtteliselt toimuma keskkonnas, kus seda oskavad kõik eeldada (restoranis, baaris) või tingimustel, kus kõik osalised on sellega nõus.
Selle seadusega on muudetud meie avaliku ruumi kontseptsiooni ja sobivust kõigile. Me hakkame me üha rohkem nägema inimesi, kes neid kõigile mõeldud kohti hakkavad vältima või nendest teatud juhtudel lahkuma.
Meie ühiskond ja ka riigi poliitika on edasi arenenud võrreldes ajaga, mil Korrakaitseadus oli ministeeriumite koridorides arutelu all. Esmakordselt taasiseseisvunud Eesti ajaloos on meil nüüd olemas alkoholipoliitika alusdokument (valitsuse poolt kinnitatud käesoleva aasta veebruaris) ja selge eesmärk vähendada alkoholi tarvitamist ja sellega seonduvat kahju. Antud 2011. aastal otsustatud muudatus, mis 1. juulil jõustus, ilmus äkki nagu mingi võõrkeha. See on igasugusest tänase päeva poliitika kontekstist väljaspool ja see peaks esimesel võimalusel tagasi muudetama. Seni on aga kohalikele omavalitsustele sõnum üks: kehtestage oma piirkonnas alkoholi tarvitamise keeld avalikus ruumis maksimaalsel määral, andes sellega ka justiitsministeeriumile ja riigikogule selge sõnum, et see muudatus ei ole vastuvõetav.

Lauri Beekmann
Eesti Karskusliidu esimees

Rubriigid: Arvamused, Uudised. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Kommenteerimine on suletud