In Memoriam – Enno Kross

Meie seast on lahkunud kauaaegne Tartu karskustegevuse üks olulisemaid tugitalasid doktor Enno Kross, üks esimesi Eesti neuroanestesiolooge ja intensiivraviarste. Viimased aastakümned pühendas ta eriliselt karskusliikumisele ning alkoholi vastasele võitlusele, pidades koolitusi, tehes teavitustööd õpilaste ja noorte seas ning suheldes omasel moel inimestega otse tänaval.

Kui ma 2000.-ndate aastate alguses Tartus alkoholiteemaga tõsisemalt tegelema hakkasin oli minu jaoks peamisteks eeskujudeks kolm suurmeest, kes tänaseks on kõik lahkunud – Atko Viru, Heino Noor, Enno Kross. On selge, et kui me räägime Karskusliidu esimese perioodi puhul Villem Reimanist, Jaan Tõnissonist ja Villem Ernitsast, siis niinimetatud teise alguse juures olid võtmekujudeks just mainitud kolm Tartu meest.

Enno Kross pühendus karskustegevusele täielikult. Eluaegse arsti kogemus andis talle erilise positsiooni olla kuuldud ja usutud. Ainult talle omasel moel võis ta minna tänaval noorte neidude juurde, et neid noomida suitsetamise pärast ning rääkida kahjulike eluviiside mõjust viisil, et seda ei pandudki pahaks. See oli lihtsalt nii loomulik.

Kümned ja ehk isegi sajad õpilased võivad meenutada õppetundi, mille osaliseks said nad just Enno Krossile, kes viis Tartu õpilasi haiglasse, kus näitas neile otse ja ilustamata, mida alkohol võib inimesega teha. Kuigi ta uskus ka loenguvormi ja esines inimeste eest heal meelel, pidas ta tähtsaimaks (nii mulle paistis) sea praktilist kogemuse andist, mällu sööbivat pilti, mida noored nendest haiglakülastustest said.

Noored olid Enno jaoks tähtsad ja ta nägi nende rolli ka karskusliikumise edendajatena. Ikka ja jälle tuli ta mõnele Karskusliidu üritusele, käekõrval mõni noor inimene, kelle ta oli suutnud motiveerida, kas või ajutiselt, sellesse teemasse sügavamalt sisse vaatama.

Ennoga koos sai käidud paljudel seminaridel, üritustel ja koolitustel. Ikka rääkimas alkoholist ja selle kahjulikkusest. Omades isiklikke suhteid haiglatega, sai ta sealt regulaarselt detailseid andmeid, milliste alkoholi põhjustatud kahjustustega inimesed haiglasse sattusid, mitu päeva nad olid ravil ja kui palju see kõik maksma läks. Alkoholi põhjustatud vigastused ja nende ennetamine oligi Enno peamine mureteema. Sellest ta rääkis igal võimalikul hetkel ja näitas kõigile, kuidas ühte teemat pidevalt päevakorral hoida.

2005. aastal sai Tartus kokkukutsutud Karskusühenduse AVE akadeemiline töörühm, mis oli omamoodi nõuandvaks koguks, kuhu ka Enno Kross muidugi kuulus. Mina olin vaid selle kokkukutsuja ja omamoodi sekretär. Tollesama aasta veebruaris avaldasime Postimehes artikli “Ka väike kogus alkoholi pole tervisele ohutu“, milles esitasime teadusliku vaate küsimusele, mida neil aegadel keegi teine ei arutanudki. Mäletan, kuidas viimistlesime artiklit ühel õhtul professor Atko Viru Jakobi tänaval asuvas kabinetis. Just Enno soovis veel lisada paljusid lisaargumente ja uusi põhjendusi. Atko aga rõhutas konkreetsust ja arvas, et tuleb olla pigemini napisõnalisem. Mina olin aga vaimustuses, millises seltskonnas võisin olla.

Enno oli suur mees. Juba oma kasvust tulenevalt tõusis ta rahva seast esile ning mingi valehäbi ei takistanud tal ka võimalikult rohkelt sõna võtmast. Ja öelda oli tal palju. Kui kunagi kirjutatakse tänapäevase karskusliikumise ajalugu, on Ennol seal oma peatükk kahtlemata garanteeritud.

Lauri Beekmann
Eesti Karskusliidu esimees
2.03.2018

Rubriigid: Meie uudised, Uudised. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Kommenteerimine on suletud